Südametu Ingel

1.

" Emme kui ma suureks kasvan ja mu tiivad on sama suured kui isal, kas me lähme koos lendama?" küsis väike kuue aastane poiss voodist, tekki alt ja valmis magama jääma.
"Ei, kullake ma ei saa sinuga koos lennata, " vastas ema pojale, samal ajal tema tekki kohendades.
" Emme, miks?" ei jätnud poiss jonni.
" Mul ei ole tiibu, " naise hääles on aimata kerget nukrust.
"Miks? Kõigil inglitel on juu tiivad?" uurib poiss edasi.
"Minul ei ole, enam. Minu tiivad lõigati maha juba enne sinu sündi." Naine võlub oma näole särava naeratuse, et varjata poja eest seda valu mida ta tunneb ja igatsust oma tiibade järele.

"Emme," poiss ronib teki alt välja ja kallistab oma ema:" Kes su tiivad ära võtsid?"
" Langenud inglid," vastab naine oma poega tagasi teki alla pannes. " Aga ära sina oma pead sellega vaeva, sinu tiibu ei võtta keegi," lisab naine samal ajal poisi blonde juukseid sasides.
" Emme, kui ma olen suur ja tugev ingel siis ma maksan kätte neile kes sinu tiivad ära võtsid," poissi hääles on kuulda kindlat veendumust, et see lubadus ei unune ka aastate pärast.

" Oh sind küll, " naine surub oma huuled õrnalt poja laubale ja tõuseb voodi kõrvalt püsti." Alexander, pea alati meeles et raamatut ei hinnata selle kaane järgi. "
" Emme, ma tean seda. Sa ütled seda mulle iga päev. "

"Kuigi langenud inglid on teinud palju halba, on nad ikkagi kellegi pere ja sõbrad. Sama moodi nagu inglid on tapnud tuhandeid nende seast, need tuhanded olid ka kellegi pere ja sõbrad, nende jaoks oleme meie mõrtsukad. Alexander, kunagi võibolla saame me kõik elada rahus kus pole tähtsust kes keegi on vaid loevad hea süda ja hea hing. Kõik väärivad andestust. Pea seda alati meeles," naine kustutab tuled poja toas ja sulgeb vaikselt ukse.

Ukse sulgenud toetab ta ennast hetkeks veel vastu valgest ust. " Kõik väärivad andestust, " seekord, aga ütleb ta seda rohkem endale kui oma pojale. See järel seab ta oma sammud trepist alla elutuppa, kus tema armsam diivanil istub ja kaminas praksuvat tuld vaatab. Naine läheb poeb talle kaissu ja toetab oma pea mehe rinnale, mis hingamise taktis tõuseb ja langeb.

"Kõik väärivad andestust, " ütleb ta nii vaikselt et ta mees ilmselt ei kuulnudki, aga see polegi tema jaoks enam oluline.

*

Samal ajal ühes teises majas, ühes teises linnas, paneb üks teine naine magama oma tütart.

"Kullake aitab nüüd küll," sõnab naine  muigvel sui, käed puusas, talle meenub aeg kui tema oli sama vana kui ta tütar praegu :" Ma saan aru et su tiivad on imelised, aga tõmba need nüüd sisse tagasi ja pane öösärk selga."

"Olgu emme, aga ma tahan sinu tiibu ka näha,"  tüdruk lõpetab voodis hüppamise ja tiibadega lehvitamise ning vaatab paluvalt oma emale otsa.
"Pane öösärk selga ja poe voodisse, siis vaatame seda asja. "
Tütar täidab ema käsu ja poeb ootusärevalt voodisse ning hüüab: "Ma olen valmis. "

Ta ei jõua ära oodata et oma ema tiibu näha. Täna oli tema kuues sünnipäev ja tema udusuled hakkasid vahetuma päris kattesulgede vastu.

Noor naine astub oma tütre tuppa, kustutab lae tule ja lülitab, sisse öölambi, ta võtab istet tütre voodil.
"Noh?" väike tüdruk põleb juba ootusärevusest. Kuid ta märkab kõhklust naise silmades:" Palun emme."

Selle peale lükkab naine õrna mustast siidist hommikumantli oma õlgadelt ja paljastab oma selja, millel ilutsevad kaks suurt armi.
"Emme?" väike tüdruk ronib teki alt välja ja puudutab õrnalt oma sõrmedega arme. " Miks sul tiibu ei ole?"
" Sest inglid lõikasid need maha, " naine märkab mööda tütre põske voolavat pisarat ja kuivatab selle. "Aga ära sina selle pärast muretse, sinu tiivad kasvavad väga ilusateks"
" Ma vihkan ingleid, " väikse tüdruku hääles on nii puhas ja põlev viha, et ta võiks neil, kes võtsid ta ema tiivad, tiivad sulg sule haaval seljast kitkuda.

"Lucinda ära vihka kedagi keda sa ei tunne," naine paitab tütre pead ja tõuseb voodilt.
"Aga nad võtsid sinult tiivad!"
" See oli ammu enne sinu sündi. Ja ma  andestasin neile juba ammu."

"Lucinda, pea alati meeles et kõik väärivad andestust," nende sõnadega sulgeb naine tütretoa ukse.