Baaris on jahe. Kuumus on kadunud. Kuulatan. Tuled põlevad siniselt, heidavad külma valgust. Kuskil sajab vihma. Muusikal on sõnad, mida keegi ei laula. Sõnu aimab helide vahelt ja need on kurvad.
Istun enda laua taha. Teda ei ole. Klõbistan küüntega vastu lauda. Puit on pehkinud. Laguneb sõrmede all. Keegi nutab. Vaatan baaris ringi. Minu silm tabab neiut paar kohta eemal. Ta nägu on peidetud sõrmede taha. Tema kleit on valu värvi.
"Miks sa nutad?" küsin.
Tüdruk võpatab. Ta tõstab pead. Tema silmad on tühjad, pleekinud valged.
Istun neiu juurde. Tüdruk reageerib helile, ta pöörab end minu poole. Tema ees laual on puhas taldrik. Otsin pilguga kelnerit. Mees luurab varjudes. Ta ei tule lähemale. Tema silmad jälgivad mind huvitult.
"Kes sa oled?" küsib tüdruk. Ta neelab alla sõnade lõppe. Ta pole harjunud rääkima.
"See, kes on vaja olla. Miks sul taldrik tühi on?"
"Ma elan õhust," vastab ta.
"Mis armastusest sai?"
"Läinud."
Neiu puhkeb uuesti nutma. Tema käed paistavad läbi. Pisarad kulutavad nahka. Tüdruk pole tema naine. Liiga noor. Neiu on esimese armastuse ohver. Võtan taldriku ta eest ja viskan põrandale puruks. Killud lendavad, üks tabab mu kõrva. Kelner ei ütle midagi. Tema ei korista kunagi. Tüdruk võpatab uuesti.
"Mis see oli?"
"Sinu süda," ütlen naeratades. Mu kõrvast tilgub verd.
Tüdruk on kõhklev. Oma silm on kuningas, kuid tema silmad pole isegi teenijad.
"Algul nägin maailma läbi roosade prillide," lausub ta kurvalt,"siis tegi armastus mu pimedaks. Olin rumal."
"Armastus on pime," ütlen.
"Ei," vaidleb tüdruk tõsiselt vastu. "Pimedad on armastusse uskujad."
Kehitan õlgu. Mina pole kunagi armastust tundnud. Ma pole miskit kaotanud. Võib-olla ainult pool elu.
"Räägi mulle armastusest," palun, lõua kätele toetades.
"Ma ei oska."
"Siis pole meil millestki rääkida."
"Ära mine," piiksatab tüdruk, üritades mu randmest haarata.
Ta käsi läheb minust läbi. Ma saaks kui päikeselt kõrvetada. Tõmbun eemale. Keegi pole mulle enne niimoodi haiget teinud. Kas see ongi armastus? Jõllitan tüdrukut vaikides.
"Mis juhtus?" küsib neiu ehmunult.
Tuled vilguvad laisalt. Muusika on sosina taoline. Vaatan lakke. Tüdruku mu ees ootab vastus. Armastuses on alati süüdi kaks inimest. Kes oli too teine?
"Ei midagi."
Tüdruk muutub aina kahvatumaks. Varsti on ta baarist läinud. Seinad juba ootavad. Neile ei meeldi murtud inimesed. Ruum rõhub meid.
Ootamatult hüppab tüdruk püsti. Tema silmad on suured kui täiskuu. Järgin ta eeskuju. Ta vaatab mulle pimedana otsa.
"Anna andeks," ütleb tüdruk ja haarab mind kallistusse.
Karjatan. Tema valu põletab mind. Langen kõõksudes põrandale. Põrand on vaikne. Tüdruk on läbi minu kadunud. Tüdruk teadis enne täpselt, mida ta tegi. Nüüd pea mina lunastama tema armastust.
Kelner seisab mu kohal. Ta ei ütle midagi. Üritan talle naeratada, aga ma ei suuda. Ma nutan tüdruku pisaraid.
"Miks inimesed otsivad armastust?" pärin, surudes sõnu läbi hammaste.
Tüdruk ei olnudki meist kahest see pime.
"Sest hoolimine teeb neid nõrgaks," vastab ta.
Kelner haihtub. Seekord ei vaja ta raha. Täna olen ma juba piisavalt maksnud.
