Mürgine valgus. Tolmu raske lõhn. Aimatav ümin. Maailm liigub tagataustal aegluubis. Baar mõraneb aina rohkem koost. Peavalu tahab nägemist võta. Kelner on kõhnemaks jäänud. Mehe silmad meenutavad üha rohkem kahte klaaskuuli. Võib-olla on ta juba unustanud rääkimise.
Tema on siin. Ma ei näe tema viha. Üle ta näo jooksevad kriimustused kui puu juured mullas. Tema üks silm on värvunud piimjaks. Ma ei taha teada tema tõde. Istun maha. Laud kägiseb mu käte all. Noorest kunstnikust pole märkigi. Arvatavasti ongi see hea.
"Kes su näo korda tegi?" küsin talt irvitades.
"Mu naine."
Olen üllatunud. Silmitsen põhjalikumalt haavu. Abielusõrmus on kraapinud nahasse lõpuks oma sõnumi. Tal on puudu sõrmus ja sõrm. Tema ilme on kaotanud olulise. Tahan öelda midagi nöökivat, aga tema võtab mult sõnad.
"Ta on nüüd surnud," ütleb ta meelerahuga.
Baar lõpetab hetkeks hingamise. Valgus susiseb. Kelner tõstab huvitult pead. Pilgutan valulikult silmi.
"Surnud?" sosistan vaikselt. "Sa tapsid ta."
Tema tardunud näopoolest üks on võimeline manama pooliku muige. Tema silmas pole kahetsust ja teine ei ütle midagi. Mu pea pöörleb. Tahaksin kohutavalt juua.
"See oli kerge. Ta isegi ei piiksatanud. Tead, ma olen ikka tavaliselt rohkem verd valanud. Ta oli aga nii tühi."
Tema käed ei värise. Kahju, et mul pole leegikustutajat. Tema eluküünla kustutamine oleks sama lihtne.
"Sest hetkel tapsid sa ta keha. Tema vaim oli surnud. Sa olid teda juba aastaid vaikselt tapnud," ütlen.
Ta ei reageeri eriliselt. Klõbistab sõrmedega 4/5 rütmi. Hammaste kõlin. Õhus hõljuvad elutud näod. Ma ootan, et ta ütleks midagi. Vaikimine on kuld, ent kassikuld on väärtusetu. Ma tahan, et ta põhjendaks end või üritaks kuidagi end kaitsta. Ta ei tee seda. Äkki see ongi hea. Iga öeldud sõna viiks mind piirile lähemale.
"Muideks, ma nägin Surma," ütleb ta ootamatult,"ta ütles, et ta tuleb sulle siia varsti külla."
"Tore. Ta on igatahes meeldivam kaaslane kui sina."
Tema silm tõmbleb. Naeratan talle. Laud meie vahel ragiseb pooleks. Kumbki ei ehmata. Kelner istub leti taga. Mees on mõtetega mujal. Mitte, et teda huvitaks.
"Mis meist nüüd saab?"
Tema küsimus teeb mulle nalja. Ta paistab tõsimeeli ootavat vastust. Istun jalg üle põlve ja kiigutan punast kinga. Vähemalt pole neil näha mu verd.
"Nagu alati. Ei midagi," vastan talle naeratades. "Sul oleks nüüd aeg lahkuda."
"Kas sa siis ei armasta mind?" küsib ta naiivselt
"Mine küsi oma naiselt."
"Ta on surnud."
"Täpselt nagu mu armastuski."
Ta tõuseb püsti. Teen sama. Seisame vastamisi. Ta sirutab minu poole käe. Jõllitan seda. Soovib ta tõesti kätt suruda?
"Kas me võiksime vähemalt sõpradena lahku minna?"
"Me pole kunagi sõbrad olnud," vastan tõugates ta käe eemale,"ära otsi minu käest oma tegude lunastust."
Välgatus tema silmis pimestab sekundiks. Ta haarab kinni mu käest ja teisega mu lõua alt. Mu pea nõksatab valusalt tahapoole. Ta nägu tuleb lähemale. Valge silm vahib mind tühjalt. Üritan neelatada. Tema sosin siugleb läbi õhu.
"Sa ei tea, kuidas ma sind olen alati vihanud," ütleb ta läbi hammaste,"ja ma isegi ei tea, kes sa oled."
"Sa vihkad iseennast rohkem kui mind," kähisen valulikult. "Aga sul on vaja kedagi, keda sellest süüdistada."
Ta surub mind maha. Õhk kaob kopsudest. Laest langeb mälestusi. Baar krigiseb. Mu silmad on täis udu. Tema lämmatamine võib seekord isegi vilja kanda. Äkki jätab ta järgi. Ahmin hapniku. Ta on haaranud kinni enda kõrist. Taganen end jalgadega eemale lükates. Ta vaatab mulle otsa. Hirm karjatab ta näol. Ta keha langeb maha. Baar jääb vaikseks.
Kelner seisab ta selja taga. Mees vaatab mulle tuimalt otsa. Mõnikord saab kõrvalvaatajast keegi. Masseerin kaela. Lõpuks polnudki mina see, kes maksis.
"Aitäh," ütlen kelnerile.
Ta ei ütle midagi. Kelner sõlmib lahti valge põlle ja viskab selle talle näole kui surilina. Mees keerab mulle selja ja kõnnib esimest korda väljaspääsu poole. Ta avab ukse ning lahkub, heitmata pilku selja taha.
Ma tean, et ta ei tule enam tagasi.
