Ta istub juba laua taga. Istun vaikides tema vasta. Minu naeratus on kustunud. Ta silmitseb mind jaheda haledusega. Ta viipab kelnerit. Kelner tuleb, ta tellib meile mõlemale klaasid ja joogi. Kelner lahku, me jääme kahekesti.
"Kuidas su naisel läheb?" püüan teda õrritada, kuid ta ei sütti.
Tema süda ei sula veel. Silmades on endiselt külma. Ta jäljendab baari. Vaatan ta käsi. Neil on õrnalt verega maalitud roosid. Ilu nõuab ohvreid.
"Tal läheb imeliselt," väidab ta. "Igatahes paremini, kui sul."
Üritan näole manada oma naeratuse haledat varju. Armastus on laastav. Ka võõra oma. Ta paistab nägevat mu hinge. Lõpetan proovimise. See ei toimi. Kõike pole võimalik peita naeratuse taha.
"Tüdruk võttis sind päris läbi."
Baar naerab mu üle. Muusika tiliseb noodiliselt. Sulgen hetkeks silmad. Kuu teist külge ei pidanuks olema kunagi näha. Olen muutunud väsimuse kehastuseks. Võpatan silmad uuesti lahti.
"Kuidas sa tead tüdrukust?" küsin kiirelt.
Kelner saabub kandikuga. Saame klaasid. Pudelis kumab vastu must vedelik. Kallan endale ääreni täis. Lohutuse eesmärk pole nauding. Kelner kaob. Ta täidab klaasi veerandi ulatuses ja joob sekundiga tühjaks. Vedeliku värv seguneb tema silmade tooniga.
"Mis sa arvad, kuidas muidu oskas ta siia tulla," muigab ta.
Võtan joogist lonksu. Ninna tungib nafta kõrvetav hõng. Vedelik lämmatab mind, kleepudes mu kurku, aga ma joon edasi. Hingamine muutub privileegiks. Ta ootab mu vastamist. Ma ei taha seda talle anda. Tulede valgel hõljub õhus udu. Palvetan selle poole. Klaas kolksatab lauale, põhi must auk. Minu silmadest jookseb välja elu. Põsed kipitavad vaikselt. Langetan pilgu.
"Ma saan nüüd aru," vastan talle otsa vaadates,"miks sa armastust näkku lööd."
Tema sõrmed tõmbuvad hetkeks rusikasse. Täidan klaasi. Ta tõstab käe ja ajab klaasi ümber. Vedelik tilgub maha söövitades põrandat. Silmitseme maad. Õhku tõuseb kerget suitsust auru.
"Kas te sooviksite jääkuubikuid?" küsib kelner tühjalt.
Ta isegi ei vaata sigareti tule tumedaid ringikesi aukude ümber.
"Jah, palun," ütlen.
Kelner toob jääd hõbedases nõus. Viskan topsi paar jäätüki ja kallan peale musta jooki. Jää oigab. Mina ei hooli. Täita on vaja uuesti tühimik minu sees. Sobib iga hind. Armastus on halastamatu.
"Sa isegi ei tea, mis armastus on," sülgab ta mulle vastu vahtimist.
"Justkui sina teaks," vastan ja joon.
"Mul on naine."
"See ei tee sinust veel armastuse kehastust."
Jook põletab mu organeid. Jää jahutab ainult meelt. Piinlen iseenda käes. Ta jälgib mind tuimalt. Vaatemäng on alati suunatud publikule. Läkastan. Suunurgast voolab alla tilluke must nire.
"Kas sa tead," ütlen köhimise vahele,"et su naine vihkab sind?"
"Armastuse ja vihkamise piir on õhuke."
"Elu ja surma piir samuti," vastan talle hambad mustalt välkumas.
Mu silmad valutavad. Baar on eemalolev. Lõpuks harjutakse kõigega. Tuled on õrnemad, paitavad kumaga meie nägude piirjooni.
"Kas te sooviksite arve?" uurib kelner.
Tema silmadest ei peegeldu valgust tagasi. Keeran talt pilgu.
Ei tema ega mina vasta. Kelner teab juba niigi vastust, ta toob arve.
Ta maksab arve. Raha tema sõrmede vahel on võõras.
"Jäta talle jootraha."
Ta põrnitseb mind ärritunult. Suudan juba veidi naeratada. Vihkamist tuleb veel ülal hoida.
"Mille eest?"
"Selle eest, et ta on sind siin pidanud taluma."
Mind tabab tugev löök vastu pead. Maandun põrandale, uus hoop ragiseb tervitavalt. Silme ees tumeneb pilk. Valu pulseerib mu närvides. Olen ebamääraselt teadvusel. Kuulen kauge kajana müntide kõlinat.
"Oled nüüd rahul?" kõlab mu kohal küsimus.
Minust nõriseb välja vaikus. Sammud eemalduvad. Tajun kelnerit lähedal. Ta ei tee midagi.
Kaon mõneks ajaks.
