Meie vahel

5.

Esmaspäeval koolis oli lausa piin istuda. See, mis klassiõhtul juhtus, levis kulutulena ja ka õpetajad teadsid kõiki jutte.

Esmaspäeva lõunal võtsin oma söögi ja istusin väljas. Ilm oli veel ilus. Ei olnud enam kõige soojem, aga teiste pilgu all ma ka süüa ei suutnud. Pidin inimestest eemale saama.

Sain paar minutit üksi istuda, kuni minuga liitus Daniel. Olin ikka poisi peale veidike pahane.

„Sophia, palun vabandust, et ma Jacobi kutsusin.”lausus ta kohe.

„Oled endiselt minu poolt?”küsisin ma.

„Ma ei tahaks pooli nüüd võtta, aga...”

„Okei, okei. Ei mingit poolitamist. Ma saan aru, ta on su sõber.”

„Kas mu vabandus on vastu võetud?”

Noogutasin. „Jah. Mis ma ikka sinuta peale hakkan?”

Daniel naeratas. „Ma teadsin.”

„Tead, ma kuulsin, et Gregor teadiski Hanna ja Jacobi suhtest.”

„Sa usud seda?”

„Jah, mul endal oli ka see kahtlus.”

„Kuule, vahetame teemat.”

Rääkisime järgmises tunnis tulevast kontrolltööst, milleks ma polnud tänu nädalavahetuste sündmusetele üldse õppinud.

„Äkki ma peaksin selle keemia tunni üle laskma?”küsisin ma.

„Noh, kui sa õppinud ka pole selle jaoks... Võibolla kulub sulle puhkus ära.”

„Ma ei arvanud, et sina, korralik poiss, sellise soovituse annaksid.”

„Ega ma ka alati korralik ei ole.”

„Jajah.”

Sõime lõunat ja kui kell helises, läks Daniel keemia tundi, mina läksin kooli kohvikusse istuma. Kooli kohviku tädi vaatas mind küll kahtlaselt, kuid ei kommenteerinud midagi.

Olin paar minutit üksi, kuni kohvikusse astus Maxim. Maxim märkas mind ja istus mu kõrvale.

„Hei. Kuidas sul läheb?”

Kehitasin õlgu. „Nii ja naa. Sa oled kuulnud kõigest, eks?”

Maxim noogutas. „Mul on kahju, Sophia.”

„Ütle ausalt. Kas sa teadsid sellest?”

„Ei teadnud, aga kahtlustasin midagi. Gregor teadis.”

„Seda ma arvasin ise ka, et Gregor teadis.”

Rääkisin Maximile kõik südamelt ära. Ma ei hoolinud sellest, et kohviku tädi meid huviga piilus. Maxim oli seal ja ma tahtsin kõik ausalt ära rääkida.

„Kuss, kõik saab korda.”sosistas Maxim.

„Vabandust, su särk sai natuke märjaks.”

„Ei ole hullu. Sul oli vaja see välja elada.”

„Ma ei teadnudki, et sa nii lahke võid olla. Tavaliselt on sul selline ma-olen-paha-poiss vibe.”

Maxim muigas. „Sa pole lihtsalt kunagi mu teist poolt näinud.”

„Lähme välja. Mul on värsket õhku vaja.”

Panin tagi peale ja läksime suitsunurka, kus Maxim suitsu endale ette pani.

Ma ei tea, kust kohast mul selline pöörane idee tuli, kuid ma teadsin, mida teha. Tahtsin Jacobile kätte maksta.

„Maxim, see, mis ma praegu ütlen, võib kõlada täiesti pöörase ideega, aga... Ma tahan Jacobile kätte maksta.”

„Mis asja?”

„Kas sa tahaksid mu poisssõbraks hakata? Fake poisssõbraks.”

***

Ise ka ei usu, et kolm osa korraga olen täna avaldanud, aga siin nad on :D

Kuidas lugu teile seni meeldinud on? Mul endal igatahes selle looga nii palju ideid.