Meie vahel

12.

Jacob

Mis kurat mul arus oli, kui petsin Sophiat Hannaga? Ma armastasin Sophiat. Tõesti armastasin. Ma ei teadnud ise ka, miks ma nii tegin.

Nüüdki istusin sööklas, kandik ees ning vahtisin ainiti Sophiat ja Maximi. Mul kees sisemuses. Mis mõttes Sophia semmib mu parima sõbraga? Kas Maxim on endiselt mu parim sõber? Viimasel oli nii palju küsimusi ja kahtlusi.

„Mis lahti, Jacob?”küsis Andrew, müksates mind.

Näitasin Sophia ja Maximi poole. „Nemad on lahti.”

„See pole nagunii midagi tõsist. Ma arvan, et Sophia otsib lihtsalt lohutust.”

„Sophia pole seda sorti tüdruk, kes peale lahkuminekut läheks lohutust otsima. Selles mõttes.”

Andrew kehitas õlgu. „Kust sa tead? Sina olid ju tema esimene tõeline poisssõber.”

„Ma tunnen teda selleks piisavalt hästi.”

„Võibolla siiski mitte?”

„Lähme välja. Ma pean värsket õhku saama.”

Võtsime kandikud, viskasime prügi prügikasti ja panime kandikud ära. Heitsin ühe pilgu Sophiale, kes parasjagu Maximi nalja peale naeris.

Istusime õues suitsunurka, kus õnneks kedagi ei olnud. Muidu ma ei iga päevaselt ei suitsetanud, kuid see oli olukord, kus ma tundsin, et vajan ühte suitsu. Andrew andis mulle enda pakist ühe ja pani suitsu mulle põlema.

„Miks sa Sophiat üldse petsid? Ma tean, kuidas ta sind armastas. Seda oli selgelt näha.”

Kehitasin õlgu. „Ma küsin seda endalt kogu aeg.”

„Jäi sul temaga koos olles midagi väheks?”

„Ma ei tea. Võibolla. Kõik oli nii rutiinseks muutunud. Pagan küll.”

„Oled sa proovinud temaga rääkida?”

„Peaaegu sada korda. Ta lihtsalt üritab iga kord minust lahti saada. Ega ma ei saa seda talle pahaks panna.”

„Aga Hanna? Kuidas temaga?”

„Me rääkisime asjad selgeks. Saime mõlemad aru, et see on vale.”

„Sophiale ütlesid seda?”

„Muidugi! Ma ei tea, mida ma peaksin tegema, et ta kasvõi räägiks minuga.”

Viskasin suitsu maha ja kui oma pilgu koolimaja poole suunasin, nägin Sophiat ja Maximi suitsunurga poole tulemas.

Kas ma sain enam Maximi oma parimaks sõbraks nimetada? Ma ek teadnud. Andrew müksas mind ja alles siis panin tähele, et nad hoidsid kätest kinni. Mida kuradit?

„Mis toimub?”küsisin ma, kui mõlemad meie juurde jõudsid.

„Mis mõttes? Ma tulin lihtsalt suitsu tegema.”ütles Maxim.

„Mille pagana pärast sa Sophia käest kinni hoiad?”küsisin ma, vaadates mõlemale otsa.

„See pole sinu asi. Ma nüüd äkki suitsetaks rahulikult, kui sa lubaksid.”

Miski mu sees plahvatas. Ma ei oska seda muud moodi kirjeldada. Lõin Maximi, olles ise sellest samuti üllatunud. Ma polnud teda mitte kunagi löönud.

„Jacob!”hüüatas Sophia.

Maxim ei jõudnud reageerida ning koperdas. Sophia püüdis poisi kinni. Kui poiss oli ennast kogunud, tahtsin talle uuesti virutada, kuid seekord jõudis Andrew mind peatada.

„Ma saan aru, et sa oled vihane, aga lähme parem minema, enne kui sa omale pahandused kaela saad.”

Noogutasin. Läksime koolimajja tagasi, jättes Sophia ja Maximi suitsunurka.

***

Kuidas meeldis osa Jacobi vaatenurgast? Kas võiksin veel teha? :D