Meie vahel

7.

Teisipäeval ootas Maxim mind kooli parklas oma motorrata kõrval. Ta lõpetas oma suitsu, kui tema kõrvale jõudsin.

„Sa tahad mind selle elukaga sõidutada?”küsisin ma tervituse asemel.

Maxim muigas. „Parem harju ära, kui sa tahad mu fake tüdruksõber olla.”

Ohkasin. „Hea küll. Eks ma kannatan ära. Ma sooviks su kiivrit.”

Maxim andis mulle enda kiivri ning istusin poisi selja taha. Ma polnud eriline motorrataste fänn. Jacobil oli küll oma motikas, millega ma olin paar korda sõitnud, aga auto oli kindlasti minu jaoks turvalisem valik.

Elasin sõidu Maximi juurde üle, aga kõige parem olemine mul ei olnud peale seda sõitu.

„Noh, kõik korras ikka?”küsis Maxim muiates. Poiss pani motika garaaži ja ta juhatas mind tuppa.

Ma olin palju Maximi pool käinud ja imetlesin endiselt selle maja suursugusust. Poisi vanemad olid kuulsad advokaadid ja ilmselt teenisid väga hästi. Neil käis paar korda nädalas koristaja.

„Tule edasi. Kohvi või teed soovid?”

„Teed paluks.”vastasin ma ja istusin köögi laua taha.

„Kohe saab, daam.”ütles Maxim ja kummardus mu ees.

Muigasin. „Mh, lollakas.”

Mulle tegelikult meeldisid Maximi lollid naljad. Need viisid mu mõtted mujale. Ja hetkel oli mul seda kohe hädasti vaja. Pidin keskenduma ja Jacobi peast välja viskama.

Kui Maxim oli tee valmis teinud, ulatas ta selle mulle ja istus mu vastu laua taha.

„Nii, mis su plaan siis on?”

„Esiteks me peaks paar nädalat ootama, enne kui plaani juurde asume.”

Maxim noogutas. „Sul on õigus.”

„Muidu jääks ilmselt kahtlane mulje.”

Seletasin terve aja Maximile plaani ja ma olin nii keskendunud sellele. Järsku Maxim katkestas mind.

„Sophia, ma saan aru, et Jacob tegi sulle haiget, aga ma ei tea, kas see on hea mõte.”

„Mis asi?”

Maxim vehkis kätega. „Kogu see asi. Sinu plaan. Ja minu nõustumine.”

„Lõid põnnama või?”küsisin muiates.

Maxim kehitas õlgu. „Ma ei tea, Sophia. Ma olen ise ka segaduses.”

„Selle fake poisssõbra asjus?”

Kutt raputas pead. „Rohkem sellepärast, et miks Jacob nii tegi. Ta rääkis sinust pidevalt, kuidas ta sind armastas.”

Lõin pilgu maha. Ma ei tahtnud Maximile enam oma nõrkust näidata. Ma ei tohtinud nutma hakata.

„Maxim... Palun, ärme räägi sellest praegu.”sosistasin ma ja võtsin teest lonksu, et oma kurgus olevat klompi alla suruda.

„Ma olen lihtsalt su sõbrana mures. Ma ju võin anda edasi oma paha poiss vibe'i, aga ma tõesti hoolin sinust.”

Mu süda tahtis uuesti puruneda Maximi sõnade pärast.

„Max...”

„Ma olen mures, okei?”

Tõusin laua tagant püsti ja läksin köögiaknast välja vaatama, et mitte Maximi ees uuesti nutma puhkeda.

„Vabandust, Sophia. Ma ei tahtnud sulle haiget teha ega sind nutma ajada. Ma olengi lihtsalt mures.”

Neelatasin ja pöörasin ennast, et poisile otsa vaadata.

„Sul pole mitte millegi pärast vaja muretseda.”vastasin ma nii kindlalt kui suutsin.

Maxim ohkas. „Kuule, ma ju näen. Ma ei ole pime ja ma hoolin sinust kui oma sõbrast.”

„Mida sa tahad mulle öelda?”küsisin ma, ohates pikalt.

„Tahan sulle öelda seda, et mõtle järele. Päris tõsiselt. Ja mina mõtlen järele.”

„Ma tahan seda teha.”protestisin ma.

„Sa pole isegi Jacobiga korralikult mah istunud ja rääkinud. Äkki tal on mingi seletus.”

„Petmisele ei ole mingit seletust!”pahvatasin ma.

„Okei, aga ta saaks vähemalt rääkida, miks ta nii tegi.”poiss pani oma käed mu õlgadele ja jäi mulle murelikult otsa vaatama.

Raputasin pead. „Ma ei vaja aega ja ma ei taha temaga rääkida. Äkki läheks nüüd meie plaaniga edasi, mis?”

Istusime uuesti maha ja rääkisime meie plaanidest edasi nagu midagi poleks olnudki, kuigi sisemuses mul kripeldas.