Muusika silmades

1.

//New York//

Elio

New York oli teistsugune, väga teistsugune, värskendav.

Siin ei olnud Eliot siiani keegi teadnud ja see oli tema jaoks äärmiselt vabastav, inimesed ei oodanud temast ja temalt midagi, standardid olid olematud ja mitte kellelgi ei olnud aega tema violetsetele juustele vildakaid pilke saata.

Ta tundis end nagu mitte keegi ja see oli hea, ta naeratas esimest korda peale mitu kuud kestnud tühjust, ta tahtis karjuda üle terve tänava, kuid kartis, et ta võetaks selle peale kinni, kuigi arvatavasti ei oleks see New Yorki tänavatel midagi uut.

Tänavad olid ilusad, ka see kus Elio ajutine korter asus, ta korteri ümbrus oli küll veidi räpane, aga Elio leppis sellega, see nägi veidi kunstliline välja ja ehk oleks see tema inspiratsioonile kasuks, arvestades, et ta ka ise oli parasjagu kaootiline.

Tänavaid uurides astus ta sisse ühte hubase väljanägemisega kohvikusse.

Kell uksel helises, kui ta sisse astus, kuid kellelgi polnud tahtmist talle häiritud pilku saata, mille peale ta naeratas.

Punasejuukseline naine leti taga saatis talle sooja pilgu, peale vaadates nägi ta välja olevat oma hilistes neljakümnendates.

"Tere tulemast!" ütles naine veel enne, kui Elio letini oli jõudnud.

"Tere," noogutas poiss õrna naeratusega huulil, siis suunas ta oma pilgu menüüle ning lisas, "palun üks must kohv, ilma suhkruta.... ja kas teil on mõnda magusat saia ilma šokolaadita, ma olen allergiline?"

Naine libistas pilguga üle valiku: "On küll näiteks banaani-karamelli keerd ja pekaani pähklitega sai, ma isiklikult soovitaksin pigem esimest, maitse on rikkalikum."

Elio noogutas, sellega andis ta märku, et võtab selle, mis naine soovitas.
Elio jaoks oleks olnud ebaviisakas mitte teda kuulata.

"Mõne momendi pärast tulevad ahjust uued, kui soovid võid mõne minuti oodata ja ma lasen need lauda tuua."

Elio noogutas jällegi, sellesmõttes, et ega tal midagi paremat poleks peale hakata, ta polnud linnaga tuttav ja oskas vaevu tagasi oma korterisse minna.

Kriiksuvale puittoolile istudes saatis ta oma pilgu mööda kohta terasemalt ringi käima, väikese kohviku kohta oli seal palju rahvast, peaaegu kõik lauad olid täis.
Elio ei olnud kindel kas sellest järeldada, et tegemist on hea kohvikuga, või seda, et New Yorki elanikele meeldivad hubased paigad.

Koht oli ilus, väga ilus, akendest paistis sisse sügispäike ja vaade inimestele, kellel peaaegu kõigil tundus kuskile kiire olevat, peale kahe asiaadist turisti, kes segaduses pilgul kaarti uurisid.
Eliol hakkas peaaegu kahju ja võib-olla oleks ta neile isegi appi läinud, kui ta ei oleks märganud köögi uksel tüdrukut.

Veidrat aga omamoodi ilusat tüdrukut, tal oli seljas kaugelt liiga suur lausa kohutavat värvi pleekinud erkpunane sviiter, kuid see ei olnud asi, mis Elio tähelepanu köitis.

Eliot köitsid, nii veider, kui see ka ei oleks, tüdruku juuksed, pruunid juuksed, mille vahel võis näha mõnda eksinud näivat sinist ja punast salku, tüdruku välimus võttis Elio sõnatuks, seda heas mõttes.