Muusika silmades

4.

Sünnipäeva special update, kell on 00.02 ja ma olen oodanud vahetpidamata tund aega, et updateda. Kes ei viitsi lugeda I'm sorry, kes on õnnelik, it's entirely my pleasure, õudne, ma olen üks nendest tüütutest teismelistest, kes räägivad vahetpidamata estonglishit ja ei pane ise tähele, ei aga igatahes enjoy <3

Elio

Elio tundis end veidralt, ta ise arvas, et see tulenes sellest, et esimest korda mitme aasta jooksul oli tal aega.

Nii see vist siiski ei olnud, pigem oli selles süüdi tema katkine telefon, mida ta välja ei saanud vahetada, sest selles olid olnud kõik tema telefoninumbrid ja kalender, ilma milleta ta hakkama ei oleks saanud.

Seega oli ta sunnitud oma telefoni juba kolmapäeval, kui ta telefon hullu naise käest põgenedes taskust välja kukkus, parandusse viima ja nüüd reedel ei olnud ta juba kaks päeva seda näinud, ta oleks võinud saada asendustelefoni, aga sellest poleks kasu olnud, sest ta ei mäletanud oma mänedžeri telefoninumbrit peast ja seega poleks ta saanud nii või naa talle helistada, sotsiaalmeediat ta mänedžeril ei olnud, mis oli väga veider, aga Cas oli öelnud, et ta ei viitsi negatiivsuse ja võlts-standarditega tegeleda.

Nii oligi Elio kaks päeva mornilt koos Hadesega toas passinud ja telekat vaadanud, ta ei julgenud ilma telefonita isegi kuskile minna, sest teades iseend oli ta kindel, et ta oleks peale kahtsadat meetrit ära eksinud.

Oma päeva kolmandat tassi teed tehes oli ta üllatunud kuuldes oma uksel õrna koputust, ilmselgelt ei olnud Elio kedagi ootamas, või mitte, et ta seda ise mäletanud oleks.

Ta läks aeglaselt ukseni ja vaatas enne selle avamist piiluavast välja, ta oli juba suutnud end veenda, et tema ukse taha oli ilmunud mõni sarimõrvar, seega sai ta suure kergenduse nähes ukse taga seismas kahte sõbraliku ilmega naist, kellest, Elio üllatuseks, oli üks poisile juba tuttav.

Ta paotas ukse ja astus pooleldi ukse tagant välja, samal ajal naistele küsiva ilmega otsa vaadates.

Nad olid väga sarnased, aga kui Cat oli kindlalt alles kahekümnendates, oli teine naine temast märgatavalt vanem, Elio eeldas, et see võis ta ema olla.

"Elio?" küsis Cat viltuse naeratusega ja küsis kulmukortsutusega, "Miks sa mu kõnedele pole vastanud, Cas on veendunud, et sa viskasid sussid püsti või midagi, ta ütles, et sa ignoreerid teda ka."

Elio pööritas silmi ja puhkes naerma väljendi peale 'Viskas sussid püsti', arvatavasti oli Cas ainus normaalse mõttelaadi juures olev inimene, kes seda kunagi kasutaks, aga samas, kas Caski oli normaalse mõtteviisiga?

"Mu telefon on katki, ee... see kukkus kogemata maha, kui ma peale meie tundi koju kõndisin. Kust sa tead, kus ma elan?"

Cas'i tundes ei annaks ta kellelegi Elio aadressi, see tooks talle kui Elio probleemidega tegelejale vaid lisatööd juurde.

"Ega ma ei teadnudki, ma otsin lihtsalt siit naabruskonnast korterit ja mulle tundub, et ma olen võimalik, et sinu uus naaber. Minu ema...." Cati näole tuli järsku veider ilme ja ta lõi enda otsaesist.

"Ma unustasin teid tutvustada, see on Elio, see sama britt, kelle Cas mulle sokutas... ma vist mainisin teda kolmapäeval, kui ma Newkirk'i tänavale hiljaks jäin, ma andsin talle tundi," viipas Cat nüüdseks juba koridoris seisvale Eliole, kes naisele naeratas, ja jätkas, "see on minu ema, Donna Arden, tema on minu muusikakarjääri algus."

Elio ei hakanud midagi küsima ja ulatas vanemale naisele oma käe.

Naine võttis selle laia naeratusega vastu: "Sa oled britt? Miks sa küll siia tulid?"

Elio kehitas õlgu: "Tundus nagu hea koht, vabadust on."

Naine raputas Eliole otsa vaadates kõiketeadvalt pead ja patsutas talle õlale: "Mu mees tegi sama vea, aga selleks ajaks, kui ta aru sai oli ta juba mul sõrme ümber mässitud."

Elio punastas kergelt: "Siis ta ju võitis sellest olukorrast vähemalt Teie südame."

Naine kihistas naerda ja vaatas Eliole meelitatud rahuloleval ilmel silma: "Oled sa alles šarmikas, me peame su kindlasti soolaleivapeole kutsuma, siis saad ka Simonilt, mu mehelt, mõnd näpunäidet küsida, kuidas siin ellu jääda."

Siis pöördus Donna vaikselt seisva Cat'i poole ja sosistas: "See poiss meeldib mulle, ta on džentelmen, aga sinu jaoks veidi noor ehk Averyle sobiv."

Cat jõllitas oma emale ehmunud pilgul otsa: "Taevas hoia, ema!"

Donna muheles rahulolevalt ja Elio punastas, sest tal oli alati väga hea kuulmine olnud, see oli muusikas olnud üks ta parimaid omadusi, tundus, et ameeriklased eriti sosistada ei osanud, sest ta kuulis sellest iga sõna, samas võib-olla Donna sooviski, et ta seda kuuleks.

Elio toetas end ukselingile ja sügas ebamugavusest oma kaela, ta tundis midagi oma jala vastas, kuid ei teinud sellest suuremat välja, vähemalt mitte seni, kui Cat'i pilk ta jalgade kõrvale sattus.

Seal oli Hades, Elio parim sõber, kelle nägemine tal alati tuju parandas.

"See on Hades, minu koer."

Cat jõllitas edasi ja Donna saatis koerale viltuse pilgu, millele Hades samaga vastas, ta ei hakanud võõraste poole ronima, ta oli treenitud Elio kõrvale jääma, täpselt senikaua, kuni nad ei olnud õues ja kuni miski ta omanikku ei ohustanud.

"Siin korteris on loomad lubatud?" küsis Donna näiliselt mõtlikult Hadese suurtesse pruunidesse silmadesse vaadates.

Elio vangutas pead: "Tegelikult ei ole, aga Hades on väga kõrgete teadmistega, korteri omanikud testisid ta kannatlikkust enne, kui ta siia lubati."

Donna noogutas rahulolevalt: "Väga hea, ma pole eriline loomasõber, mul on inimloomadegagi piisavalt tegemist."

Cat vangutas silmi pööritades pead ja suunas pilgu oma valgele näilselt uuele spordikellale, mis üsna lõdvalt ta paremale randmele kinnitus.

Kes kannab käekella paremal käel? küsis Elio iseendalt ja tegi sisimas märkuse seda kunagi hiljem küsida.

"Oli meldiv, aga tundub, et mul on jälle kiire."

Elio noogutas Catile: "Ega ma teid kinni hoida ei plaani. Muide, kas sulle sobiks jälle kolmapäeval kokku saada, mulle tundub, et see oli üsna hea aeg."

Cat noogutas: "Ikka, näeme siis, head aega."

Donna surus Eliol kätt ja seejärel kadus Elio tagasi oma korterisse.

Uks sulgus ta selja taga ja kohe, kui ta nähtavalt kuuldeulatusest väljas oli, itsitas Cat: "Ei, Averyle ta ei sobi, Avery kardab koeri."

"Seda saab korraldada, ta on tore poiss," vangutas Donna naerdes pead.

"Mis sa arvad, kas teda häiriks Avery.... omapärasus?"

"Kui häiriks siis on see tema enda kaotus, selliseid inimesi pole siia vaja, kes teisi enda olemuse poolest maha teevad."

Cat mõtles, et Donna viimane öeldu oli veidi irooniline, arvestades, et Ameerika on Inglismaaga võrreldes üsna palju ebaausam riik, nii rasside kui ka soolise võrdsuse koha pealt.

Elio samal ajal seisis keset kööki, mõtlemas üle kõike, mida ta öelnud oli.

Oli ta end valesti väljendanud, oli ta midagi vale öelnud, oli ta Cat'i vihastanud, et neil järsku äraminekuga nii kiire hakkas.... oi ei, oli Hadese olemasolek neile probleem?

Rahune maha, Elio, ei ole vaja end jälle koormata, sa oled tubli olnud ja kolm nädalat ilma episoodita vastu pidanud, üritas üks hääl teda veenda, aga sellest tugevam oli hääl, mis kutsus teda väärtusetuks, mis kutsus teda halvemaks, kui ükskõik keda muud.

Ta libises mööda köögiseina alla, täiesti täis teekann ikka laual, ja mis oli kõige hullem, ta oli üksi, tal polnud telefoni, et Casi toetust paluda.

 Tal polnud kedagi, kes temaga koos põrandal istunud oleks ja tema pea oma sülle võtnud oleks, tal polnud isegi kedagi, kes ta püsti oleks aidanud.

Ta tõmbas oma jalad rinnale ja pani oma käed ümber nende, neid justkui kallistades, ja kiikus, omaette nuttes ja pomisedes, edasi-tagasi.