Vale pööre

1# *Ta ei kuulu meie sekka*

"Michelle, kallis ärka, sul on vaja kooli minna." ütles mu ema liiga 'nunnutavalt.'

Mu 14 eluaasta hakkab mulle tõesti juba pinda käima; kool, õppimine, ema nõudmised+(nendele allumine).

Ma olen enda klassis üks vähestest kes allub oma vanematele ja õpetaja terrorile. Okei, mu paar parimat sõpra alluvad ka. Mu parimad sõbrad Cathleen ja Sarah on tõesti parimad sõbrad kes mul elujooksul olnud on. Nad on olnud mulle toeks ka kõige raskematel hetkedel. Ainus viga on see, et meil kolmel on kõigil on nn 'nohikutiitel.' Olenemata sellest, et meil läheb kunagi elus paremini tänu korralikkusele ja õppimisele, kui neil nn 'hukkaläinud noortel.' No toome näite; Beatrice, Jaqueline ja Jennifer.

Nad on inimesed kelle moodi tahaks igaüks olla. Nad on imeilusad nagu supermodellid Cosmopolitani kaanel. Neil on kõige ingellikumad naeratused ja neist õhkab siirust ja ilu. Nad on kooli kõige kuulsamad tüdrukud. Neid vaatavad kõik ilusad poisid kaasaarvatud mu 'crush.' Ta on kõige armsam poiss maailmas, ta silmad on helesinised ja tal on läikivad blondid juuksed; Just nagu mingi prints valgel hobusel, mulle loodud!

Aga ta hängib ringi nende kolme tüdrukuga ja mul pole aimugi, mida nad igapäev väljas teevad; Kuidas on võimalik üldse väljas midagi ette võtta? Mul ei ole reaalselt kujutluspilti sellest mida teevad miljardid noored väljas?

Ilmselt on see sellepärast, et ma olen ise nn 'toalaps' ja mu ema on püüdnud hoida mind viimased neli aastat nn 'halbadest asjadest' eemal. See on muidugi väga armas, aga ta on sellega üle piiri juba läinud; Ta küsib ALATI kui ma peaks kuhugi õue liikuma, kellega ma lähen.

Ta ei luba mul isegi uusi sõprussidemeid sõlmida. Tema meelest on Sarah ja Cathleen 'ohutud' ja nendega ma peaks elulõpuni suhtlema, sest nemad avaldavad 'head mõju.' Mu südamesoov oleks ka kunagi Beatrice, Jaqueline ja Jenniferi nn kambaga liituda. Oleksin siis ka mina kuulus ka ehk saaksin oma crushigi. Aga ilmselt mitte, sest ma olen liiga kole ja nohiklik tüdruk. See kamp pole just väga suured õppijad. Nad teevad tihti poppi ja alati on neil mingid politseijamad kaelas. Aga ma olen mõelnud, et äkki on tõesti nn 'hukkaläinud noorte' elu põnevam? Nad vähemalt teevad midagi, mitte ei istu kodus ja ei loe raamatut nagu mina. Niimodi mõtiskledes panin ma riidesse ja sättisin oma kartulikoore värvi juuksed krunni. Jooksin alumisele korrusele ja sõin kiirelt mõned hommikuhelbed ning tormasin uksest välja bussipeale. Uksest väljudes jäin ma ehmunult seisma ja jõllitasin sekundi murdosas oma käekella. Ma olin mahajäämas. Bussipeatus oli minust 50 meetrit eemal ja ma nägin juba kaugelt bussi lähenemas. Ma jooksin väga kiiresti bussipeatuse poole ikka vahest vaadates, et kollane buss ohtlikult lähedale pole jõudnud. Oli. Aga selleks ajaks ma olin juba näost punasena bussipeatuses. Buss avas minu ees uksed ja ma astusin sisse. Ees oli kohutav vaatepilt. Enamvähem kõik kohad olid täis; maas popkorn, istmete peal nätsud ja krõpsuhais käis ülepea.

Kõige taga istusid nn 'kuldne kolmik' ja nendest kaks pinki eespool mu parimad sõbrad Sarah ja Cathleen. Miks nad just siis nendele tüdrukutele lähedale istuvad kui ma näen välja nagu kalkun? Niimoodi ma seisingi bussijuhi kõrval taha jõllitades. Tagumised hakkasid kurjakuulutavalt itsitama ja bussijuht viipas käega, et ma juba liiguks tahapoole mitte ei seisaks ukse ees. Kartlikult läksingi. Sarah ja Cathleen istusid koos ja kuulasid muusikat. Nad ei pannud mind tähele ja ma plaanisin neile võimalikult lähedale istuda. Ainuke koht oli neil Jamesi kõrval; 'mu crushi kõrval.'

Liblikad lendlesid kõhus ja see oli hetk kui ma ei teadnud enam mida teha. Tagasi pöörata oleks lame olnud, niiet ma võtsin julguse kokku ja küsisin Jamesilt:"Hei, kas ma võin siia istuda?" Tagumised tüdrukud hakkasid naerma ja karjusid meie poole irooniliselt:"Uu, James kui vapustavalt kena naise sa omale said! Haara võimalusest ja luba tal enda juurde istuda."