Vale pööre

3# Vale pööre

Eelnevas osas
Poiss vaatas oma tumedate silmadega mulle otsa ning sosistas...

Ta üritas midagi öelda, aga näha oli, et tal oli raske ennast väljendada. Ta valmistus ütlema midagi suurt aga välja tuli hoopis nii;"Ee, sa tundusid kuidagi teistsugune. Miski tõmbas mind sinu poole. Palun ära palu mul seda seletada, ma tõesti ei suuda. Mul oli juba ammu plaan neile politsei kutsuda, aga sinust mul oli tõesti kahju. Niisiis ma tahtsin su päästa."

"Ma olengi teistsugune." Ütlesin ma ning kallistasin teda tugevalt.

See poiss punastas veidi ning embas mind vastu. Ma sosistasin kohmakalt talle kõrva;"Kas ma saaksin oma päästja nime ka teada?"

Poiss muigas mu käte vahel ning sosistas samuti;"Mark, aga sinu?"
"Michelle."

Mark naeratas ning lisas;"Nii ilus nimi, sobib sinu imekauni välimusega kokku, kuid sa võiksid naturaalsem olla."

Mark oleks nagu näinud minu sisse ning see hirmutas mind pisut.

"Sa ei pea nende nimel kedagi teist mängima, ole sina ise, siis sa näed kes on sinu õiged sõbrad." Pomises Mark, nagu ta teaks kõike. See oli kohutav kui valus karmi tõde kellegi suust kuulda oli.

Mulle meenusid mu vanad sõbrad.

Kuid ma siiski ei tunnistanud endale tõde ning ütlesin;"Beatrice, Jennifer, Jaqueline, Hans ning James ongi minu õiged sõbrad."

Kuid sisimas ma teadsin, et ma valetan.

Ma toetasin oma pea Mark'i õlale.

Mark köhatas ning küsis;"Kaua sa neid tunned?"

Ma tundsin piinlikust ning ütlesin tõde;"Üks päev."

Mark hakkas naerma. Ma ei saanud aru mis siin naljakat oli?

Mark lisas;"Kas tõelised sõbrad, keda sa tunned vaid üks päev tõesti tooks sulle jamasi kohe esimesel päeval?"

Ma kehitasin õlgu. Mark jätkas;"Mul on sulle üks palve, palun ära ütle oma 'sõpradele,' et just mina teile politsei kutsusin, aga lihtsalt ahvatlus oli liiga suur. Ma tõesti ei salli neid."

Ma noogutasin. Me istusime tee ääres metsaserval. Tasapisi hakkas kohutavalt külm. Kuid me ei teadnud isegi kus me asume. Oli kottpime. Me istusime sõnatult üksteise kõrval. Vaikuses.

Ma tundsin meie vahel mingit kahtlast sidet. Meie vaikuse rikkus kaugelt tulev auto ja selle tuled. Veidi hiljem hakkas tööle auto sireen. See oli see sama politsei mis peo lõpetas. Me reageerisime kiirelt ja Mark tõusis kiirelt püsti ning aitas mindki.

Me jooksime paar meetrit eemale ühe suure puu taha. Istusime maha sambla sisse ning ootasime kuni politsei on mööda sõitnud. Politsei sõitiski mööda ning me mõtlesime kuidas me selle öö üle elaks.

Mõtlesime, et oleme öö läbi metsas ning hommikul hääletame linna.

Sättisime end üksteise kaissu ning üritasime pehme sambla sees magama jääda. Mark jäi magama kiirelt kuid mina ei suutnud. Ma tõesti kartsin. Ma jõllitasin pimeda metsa poole. Öökullid tegid häält ning mets tundus veelgi jubedam kui muidu. Ainus mida ma soovisin oli, et mindki oleks politseiga koju viidud. Sest öö metsas veeta on palju jubedam kui politseiga koju minna. Esimest korda nägin politseis ka head poolt.

Aga tasapisi hakkas mu kehal soojem. Tema vastas tekkis soe turvatunne. Kodutunne. See oli midagi erilist. Mulle piisas vaid tema juuresolekust, et turvaliselt ja eriliselt end tunda. Ta oli eriline. Natukese aja pärast ma uinusin.