Vale pööre

#4 Mr. Right

Eelnevas osas...
"Kas sa ei hooligi minust või?"

"Hah, nalja teed või? Mis sa arvasid, et sa oled midagi enamat kui ühekordne seks?"

Ütles James põlastavalt. Ma vaatasin talle põrguliku pilguga otsa ning karjusin talle näkku;"Kurat võtaks, sa oled mulle meeldinud 3 aastat! 3 aastat! Sinu nimel hakkasin ma nende litsidega suhtlema, sinu nimel lõikasin ma oma juuksed maha, sinu nimel käisin ma litsakalt riides, sinu pärast olen ma hetkel siin kaks korda ärakasutatult aluspesu väel. Ja see on sinu tänu? Kuradima hea idee oli Mark'il ikka teile politsei saata. Kuradi värdjad." Seda politsei asja ma kahetsesin, et ma mainisin. James vihastas ja kirus Mark'ile surma. Jaqueline ja Jennifer vaatasid kohkunult seda kõike pealt. Ma virutasin Jamesile näkku ning pöörasin ümber ning hakkasin kodu poole liikuma.

James karjus mulle järele;"Nii sina kui ka su Mark kahetsete seda, ma luban seda."

Ma ei teinud väljagi. Koduuksest sisse astudes, ei olnud mu ema õnneks kodus.

Otsisin omale riided ja läksin jällegi linaga kaetud peegli juurde. Ma tõmbasin lina ära ning istusin peegli ette toolile ja mõtlesin. Mind oli nii vaimselt kui füüsiliselt ära kasutatud. Ma olin järjekordselt lihtsalt kalts mida ühekordselt kasutatakse. Ma vihkasin enda elu. Ma vihkasin Jamesi, Hansi ja kõiki teisi samuti. Ma vihkasin ka ennast, et ma nendega suhelda tahtsin. Kuidas võis üks nädalavahetus kõik ära rikkuda?

Mu emal oli õigus; Mark oli see õige.

Ma tunnistasin endale, et olen litsakas ja kergesti kättesaadav. Tundsin ennast kohutavalt. Olin valmis kasvõi kuristikult alla hüppama, et see kõik läbi saaks ja ma suudaks aega tagasi keerata. Mul polnud enam sõprugi. Ma oleks soovinud, et ma poleks oma parimaid sõpru solvanud ja et ma oleks neid paremini hoidnud. Siin ma nüüd olen. Elul polnud enam mõtet. Ma jõllitasin oma sinikaid, mis ma olin saanud Hansiga võideldes. Ma neelatasin. Mu hingamine oli raskenenud ja ma ei suutnud enam sellele mõeldes pisaraid tagasi hoida. Ma vaatasin oma sinikaid täis käsi. Siis ma lihtsalt haarasin sahtlist žiletitera. Mu käsi värises. Ma surusin oma silmad kinni ja lihtsalt lõikasin omale sügava haava kätte.

Piin haaras mind. Valu suurenes iga tilgaga mis välja voolas.

Järsku tekkis mul vabastav tunne.

Nagu oleks mu mured ja süütunne välja voolanud iga veretilgaga.

Ma lihtsalt vedelesin oma vere ja klaasikildude sees.

Mulle meenus Hansi tugev haare mida ma jälestasin. Ma kisendasin ja üritasin end kätega püsti ajada. Ma surusin käed maha klaasikildude peale. Valu suurenes. Kuid ma ajasin end püsti ja vaatasin katkisesse peeglisse. Ning siis viskasin käega. Ma jooksin arstikappi juurde ja haarasin sideme. Sidusin sellega oma haavad kinni. Panin selga kõige lohvakamad dressid ja pikkade varrukatega pluusi. Sidusin oma juuksed patsi ning haarasin kõrvaklapid. Panin muusika kõrvas mängima ning jooksin majast välja suurele teele. Jooksin Mark'i maja ette ning jäin seal seisma. Pisarad voolasid.

Pühkisin need oma varrukatega ära ning neelatasin. Avasin Mark'i maja värava ning kõndisin vaikselt kaheldes Mark'i uksele lähemale. Siis pöörasin ümber kaheldes ning jooksin hoopis Mark'i akna juurde ning viskasin sinna kivi. Mark tuli natukese aja pärast akna peale ning naeratas mind nähes. Ta pööras ümber ning hakkas ukse poole liikuma. Natuke aega möödus ning kui Mark ukse avas ja seisma jäi siis ma lihtsalt jooksin talle sülle.

Pisarad voolasid ning ma tahtmatult nuuksusin ja nutsin ning hoidsin teda tugevalt oma embuses. Surusin teda enda vastu ning nutt suurenes. Mark tõstis mu pea ning pühkis mu pisaraid ning suudles mind otsaette. Mark küsis:"Mis juhtus kallis, kes sulle liiga tegi?" Ma nuuksusin ja siis rääkisin talle loo ära. Mark jäi raidkujuna seisma ning lasi minust lahti. Ta ilme oli tõsine. Ma kohkusin ning jäin küsivalt talle otsa vaatama. Mark sosistas kibestunult:"Need värdjad veel maksavad..." Mark kallistas mind korraks ning pööras ringi ning hakkas värava poole liikuma. Ma karjusin, et kuhu ta läheb.