Lävel

Peatükk 1

"Zoe? Zoe?"

Alguses ei teinud tüdruk häälest välja ning proovis edasi magada. Põhjus seisnes peamiselt hirmus, mis tüdrukut valdas, sest võõrast häält une ajal kuulda ei olnud just kõige meeldivam. Sellist häält polnud ta varem kuulnud, tegu oli madala ja veidi kumiseva häälega, mis tekitas talle tunde, nagu oleks ta loodusdokumentaali sattunud.

"Zoe? Zoe?"

Lõpuks, peale pidevat nime hüüdmist, sai tüdrukul häälest kõrini ning ta tahtis oma silmi avada, et saaks tuvastada hääleallika. See polnud aga võimalik, sest tüdruku silmad olid justkui kinni liimitud ega avanenud isegi kõige suurema pingutuse peale. Südame pekseldes hakkas Zoe meeletult visklema ning vähkrema, sest ükskõik, mida ta ka ei teinud, tema silmad ei avanenud.

Äkitselt leidis Zoe end kastemärja muru pealt pikali maas lebamas, silmad pärani lahti. Ta tundis, kuidas tema varbad niiskeks said ning pidžaama märjemaks muutus. Oli hilisöö. Tähistaevas valgustas ümbrust ning loodus kihas ümberringi: lendasid jaanimardikad, tuules lendlesid okstelt rebitud lehed ning oli kuulda lindude vaikset siblimist. Mets ümbritses tüdrukut igast küljest ning tundus, et tegu oli ürgmetsaga, mis on seal iidamast-aadamast seisnud.

Zoe katsetas, kas ta saab metsale lähemale liikuda. Ta astus sammu, astus teisegi. Talle näis, nagu olekski ta õues, metsa sees. See kõik tundus Zoele vägagi imelik, sest enda arust pidi ta magama oma soojas ning mugavas voodis. Unenäo jaoks tundus kõik liiatigi reaalne, sest kunagi ei olnud ta magades tundnud oma liikumist. Mitte kunagi polnud ta unenäos kogenud niivõrd täpset ja detailirohket ümbrust kui nüüd. Ühel hetkel arvas tüdruk, et oli aru kaotanud.

Zoe tahtis näha oma keha. Ta pööras oma pilgu alla ning nägi, et ta on siin oma pidžaamas, mille oli enne endale selga visanud. Tegu oli ruuduliste pükste ja valge särgiga, kus seisis kirjas naljakas tekst. Varbad olid paljad nagu magama minneski ning nüüdseks olid need kastest juba külmemad ning märjemad.

"See on pöörane!" ütles Zoe ennast kõikjalt uurides. Ta nägi oma selga, ta sai puudutada oma varbaid, ta sai teha kõike, mida soovis. Absoluutselt kõike. Et asja tõsiselt proovile panna, tegi ta maas ühe kukerpalli ning laskus maha spagaati, mille tegemise ta paar nädalat tagasi selgeks oli saanud. Midagi polnud muutunud, ta oli ikka sellessamas metsas. Ainuke muutus oli see, et tema riided olid jällegi niiskemaks saanud ning nüüd kandus vee jahedus üle ka Zoele.

Olenemata vee jahedusest, tundis tüdruk end nagu udusulg. Teda valdas suur üldine kergus, mis tekitas tunde, nagu saaks ta soovi korral lennata. Ta otsustas ennast proovile panna, lükates end jalgade abil nii kõrgele õhku kui võimalik.

Ligi viieks sekundiks jäi Zoe õhku hõljuma, kuni ta jalad puudutasid jälle maapinda.. Tunne oli võimas. Tüdruk tundis ennast äsja Kuule jõudnud kosmonaudina.

Ta lähenes metsale vaikselt, kuid järjekindlalt. Võõras keskkond tegi ta ettevaatlikuks ning ta liikus läbi metsa, liigutades vaid paari oksa oma teel. Oli kuulda erinevaid loomahääli ning tuule mühinat puude kohal.

Lõpuks jõudis Zoe metsaservale, kus ta lootis näha tsivilisatsiooni ning inimesi, kuid talle vaatas vastu tühjus. Absoluutne tühjus. Väikesele maalapile jõudes kadus tema eest isegi maapind ning talle vaatas vastu suur ning võimas Jupiter koos kõigi oma värviliste vöödega, taamal veel tähti paistmas.

"Mida paganat siin toimub?" Zoel vajus suu lahti ning nüüd jõudis ta enda arust loogilise järelduseni: tegu oli siiski unenäoga. Tüdruk oli ennegi näinud absurdseid ning ilmvõimatuid unenägusid ning arvas, et tegu oli uue sarnase juhtumiga. Kuid ta eksis rängalt.

"Ma võin selgitada." Zoe pööras pilgu vasakule ning märkas endast pikemat tumedajuukselist noormeest. Lõpuks oli ta suutnud tuvastada hääleallika, sest tegu oli sama mehise häälega, kes Zoe nime hüüdnud oli. Varjust välja jõudes silmas tüdruk mehe musklis keha, mida kattis musta-oranžikirju sõjaväevorm. Lisaks nägi ta noormehe näol suurt vohavat armi, mis ligi poolt nägu kaunistas.