Lävel

Peatükk 2

Zoe avas silmad ning tõusis hingeldades istukile. Ta oli taas enda toas. Tüdruk ei suutnud uskuda seda, mida tema silmad olid näinud. Uus maailm, uus nägus sõber, äkitselt alanud tulevahetus - see kõik tundus liiga imelik, et tõsi olla. Pulss laes, üritas Zoe panna laiemat pilti kokku. Lõpuks jõudis tüdruk tema jaoks ainukese ratsionaalse seletuseni: tegu oli unenäoga.

Kui ta aga oma käe välja sirutas, kukkus äsja loodud selgitus kolinal kokku. Zoe sõrmes ilutses Devonilt saadud suure rohelise kiviga sõrmus.

"See oli siis tõsi?" sosistas ta endamisi vaikselt, kuna teised veel magasid. Puudulike Admiralide Gäng ehk Janet, Jamie, Jaxon ja Rocky olid Zoele eelmisel õhtul külla tulnud ja ööbima jäänud ning nüüd magasid nad, lõug lõunas, kummimadratsitel mööda Zoe tuba.

"Mis oli tõsi?" küsis Janet, vaadates Zoele otsa. Tüdruku parimat sõbrannat kaunistas kõige ehtsam padjanägu koos sassis juuste ja uniste silmadega.

"See unenägu, mida just nägin."

"Unenägu, mida sa nägid, polnudki unenägu?" Janet kortsutas kulmu ja kissitas õrnalt silmi.

Zoe noogutas. "Tule istu siia, ma räägin sulle kogu loo ära," sõnas ta veel ja patsutas käega oma voodit.

Janet hakkas läbi suure magajate labürindi tüdruku poole tatsama, jalad veel värskest ärkamisest nõrgad. Seetõttu võttis kohalejõudmine oodatust rohkem aega.

Kui Janet oli suure mürtsuga voodile potsatanud, alustas Zoe selgitamist. Metsas ärkamine, Devoniga kohtumine, tulevahetusse jäämine- absoluutselt kõik, mis tüdrukul meelde tuli, sai ära räägitud. Janet ei osanud uniselt mitte midagi muud teha kui noogutada ja edasi kuulata, mistõttu jutt venis ligi kümneminutiliseks Zoe monoloogiks.

"Kuule, see oli vist ikkagi uni..." ütles Janet Zoe juttu mitte uskudes. Tüdruku monoloogi ajal oli Janet siiski üles rohkem ärganud ning jõudnud asja üle ka veidi juurelda.

"See on tõsi! Vaata seda," lausus Zoe ja näitas talle sõrmust. Janet haaras Zoe käest ja uuris-puuris pingsalt ehet.

"Ma olen sul sellist enne ka näinud."

"Mul pole sellist mitte kunagi olnud, kuidas sa oled saanud mul sellist näha?" Zoe oli pettunud Janeti ignorantsuse peale. Kuna tüdrukul õdesid-vendi polnud, oli Janet talle olnud õe eest. Zoe oli kõik asjad, ükskõik kui tühine või mõttetu see polnud, alati ära rääkinud ning ta oli Janetilt alati tuge saanud. Seekord tundus asi millegipärast teisiti olevat.

"No ma ei tea, lihtsalt tuleb tuttav ette." Tüdruk kehitas õlgu..

"Miks sa ei usu mind? Miks sa arvad, et ma sulle jura kokku luuletan?"

"Zoe, kuula ennast!" ütles Janet juba kõvemal häälel, "sa räägid mulle riigist väljaspool Maad, mis vajab just sinu abi mingis sõjas. Ja siis on sinu tõendiks sõrmus, mis näeb välja, nagu see oleks ostetud suvalisel tänavanurgal asuvast odavmüügipoest."

"Kas odavmüügipoed müüvad ehtsate teemantidega sõrmuseid või?" Zoe keeras sõrmuse teistpidi, peites sellega ära suure rohelise kivi ja tuues välja selle ümber olnud valge läikega briljandid. Ta valgustas sõrmust oma telefoni taskulambiga ja seina peale ilmusid väikesed valgusvihud. See aga tõestas Janetile, tuntud juveliiri tütrele, et teemandid olid ehtsad. Võltsteemandid nii ei teeks.

"No ei müü...aga siis võtsid sa selle oma ema ehete- karbist ja nüüd üritad mulle mingeid kärbseid selle abil pähe ajada."

"Miks ma nii peaks tegema?"

"Ma ei tea, äkki pole su psüühikaga kõik korras..." Janet tõukas end välgukiirusel voodilt püsti ja pani käed elegantselt risti.

"No kamoon, tõsiselt või?!"