Lävel

Peatükk 3

Mitu tundi hiljem jõudis Zoe kinno. Uksest sisse astudes tundis tüdruk popkorni südantsoojendavat lõhna ning hakkas otsima oma sõpru. Kaua ta aega kulutama ei pidanud, sest Jaxon viipas juba eemalt. Lähemale jõudes nägi Zoe, et Jaxoniga polnud ei Jamied ega Rockyt, vaid tema läheduses seisis üks veidi tüsedam punapäine tüdruk, kes oli üleni riietatud vanadesse räbaldunud disainrõivastesse ning kes poisiga vihaselt rääkis.

"Näe, sealt ta tulebki!" ütles Jaxon ning viipas talle veel kord käega.

Zoe ei saanud alguses mitte midagi aru. Ta kortsutas kulmu ning liikus Jaxonile ja punapeale lähemale.

"Hei, mis lahti?"

"Ah sina oledki siis see?" ütles plika ning lähenes Zoele.

"Täpsusta palun "seda", ma ei saa hetkel täpselt aru." Zoe oli üllatunud, sest punapea hääletoon oli olnud tema suhtes väga ülbe ja väljakutsuv ning ta otsustas mitte vastust võlgu jääda.

"Sina oledki siis tema tüdruk, jah?" lausus punapea üleolevalt.

"Mina?" oli Zoe üllatunud. Silmanurgast piilus ta Jaxoni poole, et mingit infot saada.

"Mängi kaasa!" maigutas Jaxon, näidates kätega anumise märki.

"Aga kes üldse küsib? Kes teada tahab, ah?" Punapeast mitme pea jagu pikem olev Zoe heitis ülbitsejale kurja pilgu.

"Saagem siis tuttavaks," sõnas plika irooniliselt ja ulatas Zoele käe, "mina olen Darcy. Darcy Grounds."

"Zoe Byron."

"Nüüd ütle mulle, tibi, kas sina oled selle poisi tüdruksõber?"

"Ja miks see sind nii väga huvitab, plikatirts?" Kogu Zoe viisakus oli korraga kadunud. Mitte keegi polnud temaga veel nii ülbelt käitunud ning kaitsereaktsioonina otsustas tüdruk reageerida enda kohta ennekuulmatul viisil.

"Ah, kuidas palun?! Kuidas sa julge..."

"Vasta küsimusele!" Tüdruku hääl oli piisavalt kehtestav ning see pani Darcy vaikima. "Ja kui sa nii väga teada tahad, siis jah, ma olen Jaxoni tüdruksõber."

Zoe ei suutnud isegi uskuda seda, mida sülg talle suhu tõi. See kõik tundus kuidagi nii vale. Ometi oli see juba välja öeldud ning nüüd oli vaja selles supis lõpuni ujuda.

"Pfft," puristas Darcy, nii et sülge lendas igasse ilmakaarde, "valetad!"

"Darcy!" hüüdis Jaxon kaugelt, hakates lähemale liikuma. See ei õnnestunud, sest Zoel oli veel ühtteist öelda.

"Miks ma peaksin sulle valetama? Kuule, ma olen sinuga aus, sa ei meeldi mulle, isegi karvavõrdki. Aga ikkagi ma ei valetaks sulle." Zoe lootis, et sellega sai asi lõpu, kuid olukord oli kaugel sellest.

"Sa valetad! Arva ära, kuidas ma tean?"

Darcy vaatas maniakaalse pilguga Zoele otsa ning kui tüdruk andis kehakeelega märku, et ootab punapea vastust, karjus Darcy:

"Sest ta on minu poiss, sa meestenäppaja!"

"Darcy!" kostus nüüd Jaxoni tume hääl üle terve kino. Kõigi inimeste pilgud pöördusid automaatselt poisile, kuid Jaxonil oli sellest kama kaks. Tal oli midagi öelda ning tal oli vaja, et kõik kuuleksid.

"Jah, mis on?" sõnas Darcy sellise imala häälega, mis Zoele judinad peale ajas. Maniakist oli ühe hetkega saanud armsa häälega tütarlaps.

"Darcy, miks sa arvad, et me paar oleme?" küsis Jaxon kurjalt ja sammus kõhedusttekitavate sammudega tüdruku poole. "Olen ma sulle mingisuguselgi moel vihjanud, et ma sinuga koos tahaksin olla? Olen ma kunagi sinuga üldse pikemalt rääkinud? See...komejant, mille sa siin korraldanud oled, selle jooksul olengi ma sinuga kõige rohkem rääkinud. Enamuse ajast oled sa üldse Zoega rääkinud. Ja kui aus olla, mul on kuradima kahju, et Zoe oma aega sellise...mühkami peale raiskama peab."