Kasulikud sõbrad

4.osa

Sõitsin haljameelselt veidike linnas ringi, et enda pea selgeks saada. Millegi pärast rahustab mind auto vaikne mootori mühin. Ma ei tea enam, mida teha. Ma lubasin Josh'ile, et ma jätan Luke'i maha. Mõeldes sellele meenus, et Luke pole helistanud. Mul tuli kõhtu veider tunne, nagu midagi halba oleks juhtunud. Ma loodan, et temaga on kõik korras. Ma olen andestanud kõik, mis ta mulle teinud on. Jumal tänatud, et Josh kõike ei tea. Luke'i poleks praegu lihtsalt elus. Josh kaitseb mind kui oma enda õde. Ma mäletan veel kui ma olin neljandas klassis ja meil oli klassiõhtu, kui Adam Everett sikutas mind patsist ja võttis mu lemmik patsikummid endale ja tagasi ei andnud. Ma jooksin muidugi nuttes Josh'i juurde ja järgmisel päeval tuli Adam minu juurde ja palus põlvili andestust ning lubas, et ta ei tee enam mitte kunagi nii. Josh võis päris hirmutav olla, kuna ta oli kaks aastat meist vanem.

Jõudsin tagasi koju kui nägin sissesõidu teel tuttavat audit. Parkisin kiiresti auto ja jooksin majja suure hooga. "Issi?" hõikasin üle maja.

Läksin elu toa poole kui kuulsin seal hääli. "Lola, mu väike tütreke!" rõõmustas ta kui nägi mind ja ma hüppasin talle sülle nagu nelja aastane. "Ma pole sind nii ammu näinud," naeratasin ja vaatasin talle otsa. Ta ei ole üldse muutunud selle paari nädalaga. Mu isa on tihti äri reisidel ja ei saa kodus olla. Aga kui ta on siis ma olen kõige õnnelikum türuk maailmas. "Samad sõnad siin. Ma vannun, et sa oled selle kahe nädalaga kasvanud. Vaata ennast!"

Pole midagi paremat siin maailmas kui näha oma isa naeratamas. Viskasin enda käed uuesti talle ümber kaela kui nägin ta seljataga vähemalt viite reisikohvrit. Kortsutasin kulmu ja eemaldusin temast. "Ei!" karjusin enda isale näkku. Ta punastas ja vaatas maha.

"Ma ei saa midagi teha. See on mu töö. Ma pean minema 4 nädalaks Euroopasse. Ja see kord tuleb su ema minuga kaasa. Ma usandan sind ja loodan, et sa saad kodus üksi hakkama," ütles ta mulle uhkelt. Aga ma ei vaata sellest seekord nii kergelt mööda.

"Mis mõttes te jätate mind neljaks nädalaks üksi kodu? Miks ma ka kaasa ei võiks tulla? Ma olen sinuga nii vähe aega koos veetnud ja see suvi läks nii kiiresti!" Ma olen kohutavalt vihane. Alles ta jõudis koju ja nüüd ta läheb jälle minema. Aastate jooksul on mu isa kodus olemise ajad jäänud järjest lühemaks. Ta on ära kaks nädalat ja tuleb üheks päevaks koju? See pole enam vastuvõetav.

"Meie emaga usaldame sind. Ma luban sulle iga õhtu isiklikult helistada ja küsida, kuidas sul läheb. Pealegi me kavatseme sulle kooli lähedale korteri osta. Sa pead varem või hiljem üksinda elama hakkama. Usu mind, nii on sul hiljem kergem ja nii on kõigile parem."

"Kas parem kõigile või mugavam sulle?!" Mida ta õige endast arvab?

"Lola, nii ei räägita oma isaga!" mu ema pahandas minuga. Ma ei pannud tema kohal olekut praeguseni tähelegi.

"Mis isaga? Minu arvates oled ainult sina mind kasvatanud. Mul pole isa õieti olnudki!" haukusin vastu.

"Jah, sest ma pidin teenima raha, et sul oleks hea elu. Et sa saaksid heasse kooli. Et sa saaksid parima hariduse. Kõik, mis ma olen teinud, olen ma teinud sinu heaks!" karjus mu isa üle maja. Ma olen kindel, et kõik meie naabrid kuulevad seda tüli.

"Ma ei ole sinult mitte kui midagi küsinud. Ma tahtsin ainult oma isa. Ma isegi ei taha ülikooli minna! Aga sa ju ei tea seda, sest sind pole ju kunagi siin."

"Mis juttu sa ajad?! Muidugi sa lähed ülikooli. Sa ei taha lõpetada kodutuna või olla eluaeg võlgades, elada keskklassi elu."

"Ma tahan lihtsalt olla õnnelik. Raha ei ole siin elus kõik, isa," ütlesin vaikselt kui pisarad kogunesid mulle silmanurka.

Peale seda jäid kõik vait. See piinav vaikus tegi asja aina hullemaks ja mul hakkasid silmad Nigara juga mängima. Tore, mulle ei meeldi teiste juures olekul nutta. See jätab mulje nagu ma oleks nõrk. Ma ei ole nõrk. Ma ei tohi olla.