Kasulikud sõbrad

1.osa

Ärkasin üles kohutavast unenäost. Ikka ja jälle see sama unenägu.

Tõusin voodist üles, tõmbasin selga lähimad riided, mida nägin ja jooksin uksest välja.

Külm tuul puhus mulle järsku näkku ja mul tulid nahale kümavärinad. Kõndisin üle tee vastas majja. Võtsin jalamati alt võtme ja keerasin ukse lahti.

Terve maja oli pime. Näitasin endale telefoniga valgust ja hakkasin trepis üles kõndima. Telefonilt nägin, et kell on 2 öösel. Ilmselgelt kõik magavad. Ma olen nagu mingi sissetungija. Jõudsin lõpuks ta ukseni ja tegin selle vaikselt lahti. Ja seal ta oligi.

"Kate," sosistasin vaikselt. Ei midagi.

"Kate," ütlesin seekord valjemini.

"Mmmm.. Mida? Mis?" ta vaatas mulle otsa poolkinniste silmadega.

"Lola?" ta küsis paarkorda silmi pilgutades.

Ma noogutasin pead ja punastasin pisut. Ma just mõistsin, et ma hiilisin tema majja keset ööd sest ma vajasin kallistust.

"Miks sa siin oled?" ta sosistas. Ta vaatas toas ringi, et pilti selgemaks saada.

"Mul oli halb unenägu ja mul on vaja kallistust," sügasin enda kukalt.

Kate naeris selle peale kergelt.

"Tule siia," ütles ta hoides oma käsi üleval. Ma naeratasin ja kõndisin temapoole. Ma libistasin enda telefoni öökapi peale ja Kate tõmbas mind enda käte vahele.

"Tahad rääkida sellest unenäost?" ta küsis.

"Ei," ütlesin kohe ja raputasin enda pead.

"Aww. Kas see oli väga õudne?" Kate küsis.

"Jah," niutsatasin vaikselt.

Ma panin enda pea tema õlale ja ohkasin rahulolevalt.

"Kas sa tahad proovida magada?"

"Ei. Mitte veel," hoidsin enda kätega tugevalt kinni ümber tema keha.

"Mul on külm," ütlesin vaikselt. Mu hääl tuli välja vaikse piiksatusena. Kõik teavad, et ma ei ole vaikne inimene. Ma vihkan täiest jõust halbu unenägusid. Ärkvel olles olen kõige badassim mutt linnas. Vähemalt enda arvates.

Kate tõuses voodipealt püsti, liikus kummuti juurde ja tõmbas sealt välja teki.

"Ahh. Tänan, seda ma just vajasingi."

Sättisime voodis kõik ilusti ja mõnusalt ära. Ahhhh. Mõnus.

"Tead mis ma mõtlesin? Me võiks minna koos kuskile kluppi. Ja enne kui sa ütled ei, siis palun kaalu kasvõi korraks seda mõtet. Mõtle kui lõbus see oleks. Ma tean, et sulle ei meeldi sellised kohad, aga midagi ei saa valesti minna. Tee seda palun minu heaks. Ma lähen ju ära ja siis meil on vähemalt see hea mälestus, kuidas me käisime koos esimest korda klubis."

Kate on minu parim sõber sinn maailmas. Mitte miski ei suuda teda asendada. Kuid esmaspäeval algab kool ja Kate on minust aasta vanem ja läheb ülikooli. Mul ei ole õrna aimugi kuidas ma selle üle elan. Kuidas ma saan hakkama ilma oma parima sõbrata?

Kate rääkis nii kiiresti, et ma pidin minut aega seedima mida ta just ütles. Vaatasin teda minut aega skeptiliselt. Selle õhtu juures võib minna palju asju valesti, kuidas ta saab nii positiivne olla. Pluss Luke ei lubaks mul mitte mingil juhul minna kluppi ilma temata.

"Ma tulen ainult ühel tingimusel sinuga," ütlesin siis kindlalt.

Kate vaatas mulle ootavalt otsa kui tema totakas naeratus näol kasvas. Ma hakkan teda igatsema. "Ükskõik mida."