Kasulikud sõbrad

2.osa

Hetkel ma istun enda kapi ees koos hunniku riietega, mis ma olen maha visanud. Kell on juba 7.30 ja mul ei ole midagi selga panna. Ma tean, ma tean. Tüüpiline tüdruk, kapp riideis täis, aga midagi pole selga panna. Mis teha?

Tõmban taskust välja telefoni ja helistan Kate'ile ja ta võtab peale kahte kutset vastu.

"Ma ei taha kuulda, et sa oled haige või mõnda muud kohutavalt halba vabandust, miks sa ei saa täna meiega tulla," ütles Kate kiirelt kohe kui ta oli minu kõne vastu võtnud.

"Meiega? Kes veel tuleb?" küsisin uudishimust.

"Josh. Ma ei saa teda mitte kuidagi takistada. Ausõna ta on nagu takkias perses kinni. Kui ma ütlesin kuhu me läheme, siis ta reaalselt karjus mu peale pool tundi. Ta ei oleks meil muidu üldse minna lasknud."

"Selge, muidu ma tahtsin küsida, kas sa saaksid mulle midagi selga otsida. Mul pole riideid." Irooniline asi on see, et terve mu põrand on riideid täis, lihtsalt mitte selliseid nagu ma tahaks.

"Jumal küll, oleks sa seda kohe öelnud, ma ei oleks siis võibolla läbinud menopausi, surnud ja tagasi ellu ärganud," ütles Kate ja ma naersin nagu alati.

"Vabandust, aga sa ei andnud mulle võimalust. Kui sa hakkad rääkima siis sa lihtsalt ei suuda lõpetada." ütlesin talle. See on fakt, mida kõik teavad Kate'i kohta.

"Igatahes, ma tulen sinna, mul on meik ja juuksed juba tehtud. Ja otsi mulle mingid kingad ka."

Lõpetasin kõne ja jooksin trepist alla ukse poole kui mu ema mind peatas. "Ja kuhu nüüd minek?" tõstis mu ema kulmu ja küsis.

Tõmbasin peale enda nahktagi, sest õhtul on siiski õues jahe.

"Me läheme Kate'i ja Josh'iga välja. Nad toovad mu koju ka, niiet sa ei pea muretsema. Mu auto peaks muideks homme parandusest tulema ka. Siis saan ise edasi hakkama."

"Olgu siis. Lõbutsege hästi," ütles ta mulle natuke liiga suure naeratusega. Hakkasin ukse poole kõndima kui ema mind peatas.

"Ei! Oota! Ära joo alkoholi, kasuta kondoomi kui midagi juhtuma peaks ja ära tarvita narkootikume. Nii. Nüüd võid minna." Naeratas ta nagu ta oleks aasta ema 2014. Norsatasin tema käitumise peale.

Ütleme nii, et mu ema, Anna, ei ole kõige rangem lapsevanem. Mu isa, Charles, on tööl tihti ja peamiselt kasvatas mind ema. Kuigi ma olen issi väike tüduk.

Naeratasin emale, jooksin uksest välja ja hõikasin enda järelt "Tsau!"

Kui ma kõndisin üle tee vastasmajja ei vaevunud ma koputama. Ma ei näinud kedagi enda ümber ja hakkasin trepist üles liikuma.

"Booo!" keegi karjus mulle kõrva ja ma libisesin trepi astme peal ja lendasin. Ootasin kuni ma maad puutun ja haiget saan, kuid seda ei juhtunud. Kui ma enda silmad avasin vaatasid mulle otsa ühed rohelised silmad.

"Mida sa enda arust teed? Ma oleks võibolla pea ära löönud ja surma saanud! Kas sa üldse mõtled ka?" küsisin Josh'i käest pahuralt juukseid siludes, kui ta mind tagasi jalule aitas.

"Chill, Lola. Ilmselgelt ma ei mõtle," ta naeratas ja pööritas silmi, "ära muretse, ma püüan sind kinni. Ma püüan su alati kinni," viimase lisas ta vaikselt. Ta ilmselt arvas, et ma ei kuulnud, aga ma kuulsin. Mis see peaks tähendama?

Ma raputasin selle mõtte peast kui nägin Kate'i trepi otsas. Jooksin tema juurde ja kallistasin teda.

"Ma ei suuda uskuda, et me teemegi seda. Meie esimene kord," ütles Kate. Võtsime üksteise käest kinni ja hakkasime üles-alla hüppama.

"Kas sa leidsid mulle midagi selga panna?" küsisin lootusega, et ta leidis.

"Muidugi, mis sa siis arvasid, et ma lasen sul paljalt minna? Mina oleks sul muidugi lasknud minna, aga Josh'iga on teine lugu," ütles Kate vaikselt ja vaatas Josh'i suunas.