Demon Inside Me (EST)

3. Peatükk - Chris

Kell on 23.57 Alyssa magab juba ammu. Laman lihtsalt voodis. Otsustan minna rändama, või noh mina eelistan sõna rändama. See on tegelikult nagu lendamine. Ma nagu tõuseksin enda kehast välja. Ma näen mida kõik teised teevad. Ilmselt magavad.

Tunnen ennast kergena. Tunnen kuidas ma tõusen. Kui ma enda kehast väljas olen. Kasvavad mulle mingil imelikul põhjusel tiivad. Süsimustad tiivad. Otsustan, et lähen surnuaeda. Ma ei tea miks. Mulle lihtsalt meeldib seal. Rahulik. Ilus. Ma ei tea miks inimesed surnuaeda kardavad. Istun ühele pingile. Tean, et keegi ei näe mind niikuinii. Vaatan maha.

Kuulen värava kääksumist. Keegi tuleb. Vaatan värava poole. Näev musta kogu, ta kõnnib minu poole. See on minuvanune poiss. Tunnen ta ära. Chris. Okei, tunnistan. Ma tunnen ta vastu midagi, kuid ma tean, et me ei saa kunagi koos olla. Siis juhtub midagi imelikku. Ta vaatab minu poole. Kinnitan endale, et ta ei näe mind. Teen oma tiivad aeglaselt lahti. Ta võpatab. Kõik selge. Ta näeb mind. Ta püüdis neid puudutada. Ta käsi läks sujuvalt mu tiivast läbi. Ohkasin kergendatult.

Kell on juba 5.34. Kuidas ta mind näha sai. Kuidas? Keegi ei näe. Ta ei saanud mind näha kui inimest. Sest ta pokeks niimodi käitunud.

Laman voodis, seekord juba kodus. Küünal süles. Kustutan selle näppudega. Väljas on päikseline ilm. Ma ei näe päevavalguses hästi. Otsustan poodi minna.

Kõnnin läbi keskplatsi. Kõik vaatavad mind imelikult kuna mul on päikeseprillid ees. Panen kõrvaklappid kõrva.

Lähen Põhjakeskusesse. Mul on uut küünalt vaja. Lähen vaatan Koduekstrasse. Ma ei suuda otsustada kas apelsini lõhnaline või jasmiini lõhnaline. Jään ikka apelsini juurde. Ma pole Minat ja Tomast juba nädal aega näinud. Nad on lasteaias ja kui koju jõuavad potsatavad kohe voodisse.

Chris astub poodi sisse. Tardun. Ta lehvitab mulle. Ma lehvitan vastu. Ta ei tundnud mind ära. See tähendab vaid seda, et ma ei saanud surnuaias enda kujul olla. Maksin ära.

Ostsin Rimist piima ja saia. Ema palus.

Peauksest astusid sisse hunnik varje. Nad läksid kõik erisuundadesse. Vot see oli imelik.

Kodus panen kõrvaklapid kõrva ning lappan facebooki. Äkkitselt käib messengeri pling. Vaatan kes kirjutas. Chris. Ma ei julge vaadata.
Chris: Ega sa eile õhtul surnuaias ei old?

Seda ma arvasin.
Mina: Ei old, miks? Valetan jälle.
Chris: Ei, ma lihtsalt arvasin, et nägin sind eile.

Seekord otsustasin päriselt surnuaeda minna. Lähen kella 23st kell on praegu 20.48. Täna on halloween. Panen ennast vastavalt riide. Musta, kapuutsiga keebi. Mulle meeldib inimesi hirmutada.