No, tore on. "Mida sa tead?" Küsin sisistades. "Ma tean seda, et sa pead lahkuma." No tore, targutaja ka veel.
"Oi, ja lisaks. Sul on ülaseljas kaks imelikku luud, need hakkavad seljast välja kasvama." Aina paremaks läheb. Tunnen seljas kohutavat valu. Oigan. Ta süstib mulle midagi. Ilmselt morfiini. "See on morfiin, see ait.." alustab ta.
"Ja, ja ma tean mis see on."
Ärkan. Mu vanemad pole mind vaatama tulnud. See teeb mind kurvaks, samas ka rõõmsaks. Ma näen esimest korda täiesti selgelt. Seinal ripub kalender, täna on 5. detsember. Oota, mida? Ma olen 4 päeva maganud. Heidan sellili, tunnen kahte suurt muhku. Mu jalad ei valuta, ma saan kõndida. Teatsin et saan käed lihtsalt raudadest välja tõmmata.
Olen lennukis, sõidan inglismaale. Minu kõrval istuvad Chris ja Alyssa. Enam paremaks minna ei saa. Selg valutab põrgu kõvasti. Üks mustanahaline mees tuleb ja seisab minu kõrvale vahesse. Ning vahib mind. "Emm, kas ma.."
Tuled kustuvad. Tunnen noatera oma kõril. Mu selg rebeneb. Karjun. Mu selg muutub raskeks. Tunnen. Tunnen. Sulgi? Mida?
Mehe tähelepanu hajub. Virutan talle näkku ning haaran noa. Tirin Chrissi ja Alyssia kaasa löön evakuatsiooni ava lahti. Ma ei vaata. Ma hüppan. Samal ajal nuga hammaste vahel ning Chris ja Alyssia käes. Me ei kukku, me liugleme. Alyssia ja Chris on teadvuse kaotanud.
Panen Chrissi ja Alyssia maha. Me maandusime keset metsa. Järve ääres.
Vaatan oma peegelpilti. See on lummav. Suured, hiiglaslikud süsimustad tiivad, lumivalge nägu. Mustad silmad. Ja teravad ja pikkad silmahambad. Ma tean mis ma olen. Ma olen deemon.
YOU ARE READING
Demon Inside Me (EST)
FantasySaladus, millest ei saa kellegile rääkida. Elu, mida ei saa elada. Saladus, mis teeb su teistest erinevaks. Elu, millest keegi aru ei saa. Saladus, mis sind hävitab. Kathrin ehk Kath on 13 aastane tüdruk. Elab Rakveres. Üks väike vend, üks õde. Käi...
