Demon Inside Me (EST)

7. Peatükk - Kodu

Olen kindel, et siin metsas peab olema mõni maja või midagi taolist, mina ju keset linna elama ei hakka või mis? Ja mul oligi õigus. Varsti tuleb silmapiirile väike loss künka tippus.
"Tere kodu!" Seda kohta on natuke raskem saada, kuid elame üle.
Jalutan suure välisukse juurde. Koputan. Ukse luuk läheb lahti. Varjun ruttu nurga taha. Ta ei näe kedagi. Ta teeb ukse lahti ning kiikab välja. Kasutan seda ta kaela murdmiseks. Poen sisse. Pean leidma selle koha omaniku.

See pold eriti raske. Kui olin tapnud vähemalt viiskümend sõdurit. Oletasin, et tema ruum peaks olema lossi suurim. Ma ei eksinud. Lõin ukse lahti. Mees oli mingi naisega voodis. Köhisin. Nad vaatasid minu poole. Naine kattis ennast riideesemega. Näitasin talle ust. "Või soovid muud viisi." Naine ei kõhelnud. Ta jooksis välja. Läksin mehe juurde. Ma olen suht kindel, et ma naeratasin. Asusin mehe kallale.
"Niisiis, mis su nimi on kullake?" Küsisin pilkavalt.
"Alexander Greenberg." Ütles ta väriseva häälega. See nimi ei ütle mulle midagi.
"Ma annan sulle kõik mida sa tahad, seda, kulda, kõike mida soovid. Palun lihtsalt lase mul minna." Hakkasin naerma.
"Sa annad mulle kõike?" Hmm, äkki saaks teda kuidagi ära kasutada. Lähen tema juurde. Löön talle kihvad kõrri. Äkki Chrissil oligi õigus, äkki ma olengi pool vampiir või midagi.

Mees oigab. Ning ajab pea kuklasse. Ma ei tea täpselt kas see oli naudingust või valust. Ma ei tapa teda. Viin ta alla vangikongi. Nägin seda siia tulles, niiet.

Tapsin teel vangikongi veel oma viiskümend sõdurit. "Palju neid siin on?" Rääkisin omaette. Viskasin mehe põrandale. Panin ukse kinni ning panin selle puu teibaga lukku.
Tunnen võimu ning taltsutamatut viha. Otsustan lossi uurida. Annabki võimaluse veel mõne sõduri tappa. Leitsin veel hulgaliselt ruume. Magamisruume. Neid ei saanud küll võrrelda minu omaga. Minu poole jookseb üks sõdur. Haaran ta kraest kinni ning surun vastu seina.
"Kas sured või teed nii nagu mina käsin." Vaikus. "Vasta." Karjun.
"M-ma teen nii na-nagu sina käsid." Kogeleb ta vastu.
"Niisiis, sa lähed korjad laibad kokku, ning põletad need!" Käsin. "Selge?"
"Se-selge." Ma lasen ta lahti ning ta kõnnib minema.

Mul on üks mõtte mida ma võiks kõikide nende magamisruumidega teha. Ma päästan teised üleloomulikud sealt välja. Ning neil on koht olemas.

Lähen kongi. Ma leitsin ühelt valvurilt võtmed. Võtsin puu toika eest ära ning panin ukse lukku. Kuid enne vaatasin sisse. Tõmbasin käega üle tema haava ning lakkusin selle puhtaks. Ma tahtsin veel. Ma tahan jõudu. Võimu. Ma ei suutnud ennast takistada. Ma hakkasin ta kaelahaava lakkuma. Ning mees oigas. Talle nagu meeldiks see või midagi.

Tulen tagasi täie mõistuse juurde. Surun ta vastu põrandat. Ning lahkun.
Mulle tuleb vastu veel kaks sõdurit. Tresseerin nad koheselt.

Olen vangla juures. Ohkan ning marsin sisse. Mul pole midagi selle vastu kui mind märgatakse.

Olen jõudnud kongide juurde. Olen viimase kui ühe valvuri tapnud. Ma võtan võtmed mis ma ühelt valvurilt sain. Poiss ja väike tüdruk pole minema pääsenud. Hakkan uksi lahti tegema. Viis minutit ja valmis. Jookseme juba välja. No see oli küll lihtne.

Oleme värava juures. Pooled lahkuvad ja jooksevad teisse suunda. Pooled järgnevad endiselt mulle. Mu jalad valutavad. Aga mu tiib pole ikka veel terve.

Jaotan inimesed tubadesse. Kõik saavad endale toa. Jääb veel ülegi. Sõdur tuleb teatama, et laibad on koristatud.
"Mine siis linna ning too vastavalt umbes viiskümend riideeset. Ning vaata, et seal oleks kõigile midagi. Nii lastele, naistele kui meestele. Selge?"
"Jah, preili."
Ei lähe kaua kui tuleb järgmine sõdur. Tema saadan inimeste võimeid koguma, ma tahan täpset ülevaadet kes mul siin elutsevad.

Mõne aja pärast koputab jälle keegi uksel.
See on väike tüdruk. "Kus emme on?" Oeh.