Demon Inside Me (EST)

4. Peatükk - Ma pole vampiir.

Kapuuts peas, astun majast välja. Surnuaiani pole palju maad. Võtan mingi ema vana küünlajupi kaasa. Ja tikud. Tahan asju proovida. Tunnen, surnuaias ei ole ma üksi. Tunnen enda sees piiritut jõudu. Aga ma ei julge seda välja lasta. Ma ei ole enam mina ise.

Istun sellele samale pingile kuhu eelmine kordki. Võtan tikud välja. Ma ei tea mida ma teen. Ma panen näpu põlema. Mu näpp muutub mustaks. Ma ei tunne midagi. Inimeste jaoks on väljas pime. Minu jaoks on hämar. Kuulen praksu enda selja taga. Ma ei hakka vaatamagi. Tean, et see oli orav või keegi taoline. Minu ees hauakivil istub vari. Ta osutab mu seljataha. Kuid nagu tavaliselt arvan, et ta tahab mind lollitada. Vaatan teda kulmu kortsutades. Viskan osa tulest hauakivile. Ma ei teadnud, et seda teha saan. Tunnen enda sees midagi. Ma ei saa aru mis see on. See tahab välja pääseda. Ohkan. Sisemuses tean mis see on. Kurjus.

"Kuidas sa seda teed?" Võppatan nii kõvasti, et kukun peaaegu pingilt maha. Kustutan tule. See on Chris.

"Emm, millest s-sa räägid ma ei tea midagi." Üritan olukorda parandada. Ta osutab mu süsimustale näpule. Vaatan seda. Tunnen viha. Mustus mu näpu otsas suureneb. See on peaaegu üle kõikide näppude.

"Vabandust, ma ei saa sulle rääkida." Ütlen ohkega pooleks. Sööstan esimese puu juurde mis silma torkab. Vean kihla, ma jooksin vähemalt 80 km/h. Ronisin mööda puutüve üles nagu ahv. Kuulsin alt paari sõna nagu. "Mida v***u." Ja nii edasi. Ronisin nii kõrgele kui sain ning istusin siis oksale. Tõmbasin keebi endale näole. Lootisin, et ta ei märka mind. Kuid ei, kuulen eemalt hääli nagu.

"Mingi vampiir või midagi oled vä?" Viha minu sees taandub. Purtsatan naerma. Üks asi mida ma kindlalt tean on see, ma pole kohe kindlasti mitte vampiir. Ta seisab puu all.

"Mina võin siin kasvõi hommikuni passida." Kahtlen selles. Kaalun väikse tulepalli heitmist alla. Kuid puu võib põlema minna. Oh, pekki mu selga valutab täiega.

"Mida sa kardad? Et löön sulle puuvarda südamesse vä?"

Naeran nii kõvasti, et oleks peaaegu alla kukkunud.

"Ma ei ole vampiir." See on ainuke asi mida ma tean. Näen seda varju all pead vangutamas ja kihistamas. Chris ajab käed laiali.

"Okei, emm ma luban, et ma ei tappa sind ega ei räägi kellegile su imelikust seisundist." Ta paneb käe südamele. Ma ei tea kas teda usaldada. Ma. Ei. Tea.

"Kui sina alla ei tule, tulen mina üles. Ning ta hakkab ronima. Ma ei tea kas saan puu otsast alla hüppata. Sest kui tema üles tuleb. On mul paljugagi riskida. Otsustan proovida. Chris on juba poole peal niiet ma jõuaks ära joosta. Lasen oksast lahti ja tõukan.

Kuulen praksatusi. Vähemalt kolme, kaks jalgades ja üks, ma ei saanud isegi aru. Ja siis tabab mu pea maapinda. Olen teadvusettu. Viimasena näen enda keepi puudel rippumas.

Ärkan, tunnel valu, ägisen. Tunnen nagu sellist, emm, mm, ja siis ma sain aru. Haigla lõhna. Lõin silmad pärani. Tõusin istukile. Mul käis seljast juba valuhoog läbi. Karjusin. Kukun tagasi voodisse.

"No ilmselgelt pole sa vampiir." Chris. Ohkan, tunnen midagi enda käte ümber, pööran pilgu kõrvale. Ahelad. No ei ole võimalik.

"Sa haavasid heid paar korda kui nad su haavu õmblesid." Mis asja?

"Ah?" Küsin. Tunnen kuidas viha minus jälle välja lööb.

"Sul olid kohutavad vigastused. Sa peaksid surnud olema." See ei üllata mind eriti.

"Sa haavasid paari arsti. Küüntega." No kui tore. Enam parem olla ei saa.

"Kas nad teavad?" Sisistan talle. Samal ajal tirides käed ahelatest peaaegu välja.

"Ei, ütlesin, et tegime võistluse kes suudab kiiremini puu otsa ronida. Ning, et su kostüüm takerdus ning sa kaotasid tasakaalu." Ohkasin kergendatult. Arst tuhises sisse ning kihutas Chrissi minema.

"Tere mina olen Alexela." Ta oli noor, oma 19- 23. Vööni heledad juuksed. Ning veatu nägu.

"Ma olen sinu arst."

"Ära sa märgi."

"Sul on hullud vigastused, 2 jalaluu murdu, selja mõra." Need pole ju hullud.

"Sa paraned ülikiiresti seega, sa peaksid terveks saama kahe nädala jooksul" KAKS NÄDALAT?

"Ja pärast seda ürita siit võimalikult kiiresti lahkuda, sest sind tahetakse tappa." No just seda mul vaja oligi.