Taevased mängud

10. osa

Sellele järgneb noormehe poolt kärsitu ohe, kuid trellid ei vaheta veel oma asupaika. Sama kehtib ka minu kohta.

"Scarlett," toob Desmond piinatud häälel kuuldavale," tule nüüd."

Ma ei liigutagi end, vaid mu silmad vilksatavad hetkeks sinna, kus trellid on. "Ma ei kavatsegi arhiiviruumi minna," protesteerin valjult ning vaatan noormehele otsa. "Mulle ei meeldi pimedus ega üksindus," tunnistan eneselgi ootamatult.

Näen tema näole muiet ilmumas. "See koht on ju täpselt samasugune," lausub ta pilkavalt. "Pime ja üksildane, kuigi valgust on siin ehk veidi rohkem," lisab noormees samasugusel toonil.

Ma raputan pead ega tea, miks ma seda teen. "Ma jään siia," sõnan, kuid tajun, et mu hääles puudub kindlus ning see ei jää mu vastas olevale isikule märkamatuks.

"Sa ju ei tea ise ka, mida sa tegelikult tahad," kostab Desmond, kuid tema hääletoon on kübeke muutunud. "See on mõistetav, kuid sa peaksid oma käitumist muutma."

See märkus aitab mu pahameelel kasvada ning mu korraks kadunud emotsioonid on taas tagasi.

"Minu käitumisel ei ole midagi viga," pahvatan tigedalt. "Ja ma ei muutu, sest selliseks mind loodi."

Desmond kergitab ainult kulmu. "Sa pead veel palju õppima, Scarlett," nendib ta rahulikult. "Ehk oled sa nüüd lõpuks aru saanud, et sa pole enam Maa peal, aga ei suuda sellega ikka veel leppida. Taevas annab kõigile võimaluse uueks alguseks, aga sina ei taha mingil põhjusel seda vastu võtta. Sa pead aru saama, et sa ei saa tagasi minna," räägib noormees pikalt, kuid ma ei kavatsegi tunnistada, et ehk võib tal õigus olla.

"Ma võin ju Taevas olla, aga sellegipoolest ei lase ma oma elul ununeda," nähvan teravalt. "Muide, Nikolas rääkis mulle, mis sind ja Florence'i seob," lisan ega kahetse selle välja purskamist mitte sugugi.

Desmond vaatab mulle pikalt sõnagi lausumata otsa ning hetkeks tema näol vilksatanud viha, on asendunud tüdimusega. "Seda oligi arvata," kostab ta viimaks. "Kui ma õigesti järeldan, siis soovid sa nüüd kuulda, kuidas mina surin?" küsib ta ning tema hääl on muutunud kibestunuks.

"Isegi, kui ma nii soovin, siis ma tean, et sa ei räägi seda mulle," lausun, meenutades Nikolase sõnu.

Desmondi kulm kerkib. "Huvitav," tähendab ta vaikselt ning sellele järgneb pikk paus, mille jooksul me kumbki ei lausu sõnagi. "Kas sa tuled nüüd siit välja?" küsib noormees lõpuks.

Raputan pead. "Ma ei taha arhiiviruumi minna," kordan uuesti.

"Sa ei lähegi," vastab Desmond minu üllatuseks. "Vähemalt mitte hetkel, sest sul on veel nii mõndagi õppida."

Silmitsen teda kahtlustavalt. "Mida ma siis tegema hakkan?" küsin ning mu hääl kõlab närvilisemalt, kui peaks.

"Küll sa näed," kostab noormees napilt vastuseks. "Tõsiselt, Scarlett, mul ei ole enam tahtmist sinuga vaielda ning seega tule nüüd minuga kaasa," lisab ta kärsitult, kui ma endiselt paigale jään.

"Üks sõna jäi sul vahele," pomisen ega ootagi, et ta seda ütleks.

Desmond jõllitab mind hetke, avab suu ja sulgeb selle taas. "Palun," libiseb ta huulilt siiski, kuid tema näoilme pole sellele vastav.

"Hea küll, ma tulen kaasa," ütlen armulikult, sest tegelikult ei ahvatle mind siia jäämine mitte sugugi.

Ometi ei paista tal seda kuuldes hea meel olevat. "Hästi," kostab noormees ning tüdimust ta hääles on selgesti kuulda.

Viimaks ma liigutan end ning jätan pimeduse ja loodetavasti ka üksinduse selja taha. Järgnen Desmondile, kelle liigutused on kiiremad, kui need enne olid.