Taevased mängud

14.osa

Rowen, keda on ainult valgete riiete tõttu pimeduses näha, sammub kindlalt minu ees ning ma järgnen talle veidi kõhklevalt. Midagi muud peale meie sammude ei kostu ning see ei meeldi mulle. Kui me juba kolmandat korda trepist alla kõnnime, kaotan kannatuse.
„Rowen, võib-olla pole see hea idee," alustan ettevaatlikult ega saa aru, miks mu hääl nii kartlikult kõlab.
Kurat võtaks, ma olen ju surnud. Midagi hullemat minuga juhtuda ei saa. Ma ei saa ju teist korda surra ja siis Põrgusse sattuda. Või saan?
Minu sõnadele järgneb Roweni vaikne naer, kuid ta ei peatu. „Scarlett, mulle jäi mulje, et sa pole argpüks."
„Ma polegi seda," nähvan talle ning kõnnin peaaegu vastu seina. „Ma olen lihtsalt ettevaatlik. Ma ei taha siin halba nimekirja sattuda," õigustan ennast.
Noormees naerab uuesti ning ma kinnitan endale, et ainult pimeduse tõttu tundub tema naer hirmuäratav. „Sa oled juba halvas nimekirjas," väidab ta mulle. „Sa olid seal juba enne Taevasse sisenemist, kui sa väravate juures Desmondi peale karjusid."
Õigus jah.
„Aga räägi mulle, miks sina ja Desmond omavahel läbi ei saa," vahetan teemat.
Mu küsimuse peale jääb ta järsult seisma ning pöörab end ringi. Ma ei näe selgelt tema nägu, kuid mulle tundub, et ta muigab. „Keegi pole öelnud, et me ei saa omavahel läbi," toob ta kuuldavale ning vaikib mõne hetke. „Mulle ei meeldi valetajad," lisab noormees ning vaistlikult tajun ma tema hääles ohtliku nooti.
Tahtmatult astun sammu tagasi ning vaatan temast mööda. „Sellisel juhul, miks me praegu tema toimikut uurima läheme?" küsin kahtlustavalt.
Rowen naerab uuesti. Lühidalt ja ebameeldivalt. „Tead, Scarlett, enne sind polnud ma kohanud kedagi, kes Desmondiga läbi ei saa, vähemalt avalikult mitte. Ma olen juba kaua oodanud, et saaksin Desmondi toimikut uurida, kuid mul oli selleks liitlast vaja," avaldab ta ning teeb pausi ja ma tunnen, kuid ei näe, kuidas ta mulle otsa vaatab. „Nüüd oled siin sina, kes paistab Desmondit sama vähe sallivat kui mina. Meie kaks oleme hea tiim."
Ma pole kindel, kumb meist rohkem Desmondit sallib, kuid Roweni jutt tundus mulle veider. Ometi ei saa ma salata, et olen väga uudishimulik.
„Saan aru," lausun aeglaselt, kuid tegelikult ma ei saa, vähemalt mitte täielikult. „Aitab lobisemisest ning liigume edasi," ütlen järgmisena, püüdes taastada oma enesekindlust.
Noormees naerab uuesti. Seekord kõlab see lõbusamalt. „Ma oleksin tahtnud sind Maa peal tunda, Scarlett."
Mina sind mitte.
Edasise tee kõnnime vaikides, kuid aeg-ajalt heidab Rowen üle õla pilgu minu poole nagu kontrollides, kas ma olen argpüks või ei. Lõpuks, kui ma juba tüdimust tunnen, jääme seisma ning noormees pöörab ennast täielikult minu poole.
„Oled sa valmis oma uue töökohaga tutvuma?" küsib ta lõbustatult ning hoiab ühe käega ukselingist.
„See pole mu uus töökoht," vastan kuivalt, kuid ootan, et ta ukse avaks.
Rowen piinab mind veel paar hetke, enne kui ta hääletult ukse avab, jäädes mulle otsa vaatama. „Julged sisse minna?" tögab noormees. „Peaksin mainima, et kui sa pimedust kardad, siis läheb sul siin keeruliseks."
„Ma ei karda pimedust," nähvan ning sammun otsusutavalt Roweni ning piidlen avatud uksest sisse.
Hetk hiljem tunnen noormehe kätt oma seljal, võpatan järsult ning ta lükkab mind ruumi sisse, järgnedes mulle.
Esialgu ei näe ma midagi, sest vaid koridorist kumab nõrka valgust, kuid siis vajutab noormees kuhugi ning ilmub võbelev valguskiir, mis hajub ruumi ühtlaselt laiali. Nüüd märkan tohutult kõrgeid riiuleid, kirjutuslauda koos paberivirnadega ning kahte tooli.
„Light," pomiseb Rowen mu selja taga ning esimesel hetkel ei saa ma aru, millest või kellest ta räägib, kuid siis mulle meenub.
Desmond Light.
„Scarlett, mis sa arvad, kust me alustama peame?" küsib Rowen, kui ma tema esimesele märkusele ei vasta. „Ma olen siin vaid korra käinud ja siis ei antud mulle põhjalikuks uurimiseks aega."
„Hmm.." pomisen mõtlikult ning silmitsen riiuleid, millest nii mõnedki asuvad minu käe ulatusest väljas. Samuti ka Roweni, kes pole minust oluliselt pikem.
Kui ma uuesti noormehe poole vaatan, märkan kuidas ta juba ühte kausta silmitseb. „Louisa Avon," teatab ta. „Algab järelikult A-st, kuid ma ei usu, et need riiulid on ainult kaustu täis."
Möödun temast ning haaran teisel riiulilt suvalise kausta. „Tom Hill," lausun emotsioonitult ning võtan huvipärast kohe järgmise kausta. „Lucy Hill," teavitan Rowenit. „Ja Rowena Hill," lisan, kui olen kolmanda kausta avanud.
„Tundub, et kogu perekond on koos," sõnab Rowen huvitunult ning paneb kausta, mida ta käes hoiab õigele kohale tagasi. „Liigu kaks meetrit edasi ja vaata, mis tähe juurde jõuad," annab ta käskluse, mille puhul ma vastu ei vaidle.
„Anna Lane," teavitan teda ning tahtlikult või tahtmatult liigub valgub meie mõlemale näole naeratus.
„Desmond Light on lähedal," ütleb Rowen rahulolevalt.
Ma ei raiska talle vastamiseks aega ning teen kiiresti kindlaks, et kaustad on perekondade kaupa. Lane'i perekonnaliikmeid on kolm ning nendele järgnevad neli inimesest perekonna nimega Lee.
Järgmisena avan kausta Ava Light'i nimega ning olen veendunud, et Desmond Light on järgmine. Ent selle asemel leian end jõllitamas Oliver Light'i kausta ning siis Olivia Light'i oma ja Tamara Light'i. Järgmine kausta rida kuulub juba Loren'i nimelisele perekonnale.
„Mis on?" küsib Rowen, kui märkab mu nõutud nägu ja astub lähemale.
„Seda pole," annan talle jahmunult teada ning panen Valeria Loren'i kausta õigele kohale tagasi.
Noormeest vaatab mulle hetke mõistmatult otsa, kuid siis ta nägu selgineb.„Muidugi," lausub ta süngelt, „Desmond on kaval. Ta ei hoiaks oma kausta siin, kus sisusliselt igaüks võiks seda lugeda."
Tunnen ootamatult tugevat pettumust ning võtan uuesti Ava Light'i kausta kätte. „See on Desmondi ema kaust," teatan Rowenile elevile minnes.
Ent minu üllatuseks raputab noormees pead. „Desmondi on siin kindlasti ainult pojana mainitud, kuid kaust keskendub ainult Avale, tema elule ja suremisele. Kellegi teise kohta siin midagi erilist kirjutatud pole," väidab Rowen kindlalt.
„Kust sa tead?" küsin kahtlevalt. „Sa ütlesid, et kui sa seda kohta külastasid, siis sa kaustu uurida ei saanud.
„Ma saan aru, et Desmond pole sulle veel nii mõndagi selgitanud, kui ta seda üldse kunagi teeb," lausub noormees ning igasugune entusiasm tema häälest on korraga kadunud. „Enne kui me siia järgmine kord tuleme, peame hoolikamalt oma eeltööd tegema," lisab ta ning mul tekib tahtmine öelda, et järgmist korda ei tulegi.
Ent, enne kui ma suu avada saan, muutub Roweni pilk ootamatult ehmunuks. Välgukiirusel kustutab ta tuled ning annab ägedalt märku, et ma Ava kausta käest paneksin.
„Keegi tuleb," sosistab ta ning haarab minust jõuliselt kinni, tirides mind sissepääsust kaugemale.
Seekord unustan rabelemise ning lasen noormehel ennast kaasa tõmmata. Minu üllatuseks on ruumi kõige tagumiseks otsas väike uks, mille ta kiiresti avab ning sama kiiresti sulgeb, sundides mind kükili asendisse. Ruum on kitsas ja kottpime. Kui ma kätt liigutan, puutub mu käsi midagi, mis Maal võis olla kraanikauss ning see paneb mind kulmu kortsutama.
„Mis koht see on?" küsin noormehelt vaikselt ning tajun ehmatusega, kui lähedal ta mulle on.
„Hädavajalik koht," pomiseb noormees ning meie põlved puutuvad kokku.
Rohkem ma küsida ei jõua, sest läbi väikese ukseprao näen, kuidas arhiiviruum muutub taas valgeks ning kellegi hääled kostuvad meieni.
„Sa siis ei tea, kus see tüdruk on?" küsib keegi.
„Ilmselt kolab Roweniga kusagil," kostab vastuseks kellegi väga ärritunud hääl ning ma taipan, et loomulikult käib jutt minust.
Desmond.
„Sa peaksid tal paremini silma peal hoidma. Tema juures on midagi, mis mulle ei meeldi," vastab keegi naine ning ma kahtlustan, et see võib olla Federica.
Oma asendi ebamugavuse tõttu üritan end ettevaatlikult liigutada, kuid see lõpeb halvasti, sest mu käsi tabab midagi suurt, mis kukub kolinal ümber.
Järgneb Roweni vandumine ning halvaendeline vaikus.