Taevased mängud

1. osa

Ma olen surnud. Fakt, mida ma ei saa eirata. Tõendid on ümberlükamatud. Esiteks mu süda ei löö ning seetõttu on mul väga veider olla. Teine veelgi olulisem fakt on see, et ma olen Taevas. Õigemini üritan sinna praegu saada.

"Ma ei saa aru," ütlen vähemalt viiendat korda ning mu ärritus kasvab. "Ma olen Maa peal väga hea olnud. Teil ei ole mingisugust põhjust mind väravatest mitte läbi lasta."

Kaks väravavalvurit vahetavad omavahel tüdinud pilke. Üks neist on umbes minu vanune noormees, tumedate juuste ja hallide tusaste silmadega. Mingil viisil on õnn see, et ta ei meenuta mulle kedagi, kelle olin sunnitud äsja maa peale maha jätma.

"Sa pole Taevasse pääsemise kriteeriume päris täpselt täitnud," lausub noormees viiendat korda ning tema kõrval seisev tumedate lühikeste juustega naine, kes seni pole midagi öelnud, noogutab nõusolevalt.

Kui aus olla, siis veel elus olles ei mõelnud ma kunagi, et mul võib Taevasse pääsemisega probleeme olla. Tõenäoliselt ei mõelnud ma üldse sellele ja selle juures polnud midagi imestada. Ma olen või peaksin nüüd ütlema, et ma olin üheksateist ja see pole suremiseks sobiv vanus, öelge mida tahes.

"Ma ei teadnud, et pean sinna pääsemiseks mingisuguseid totakaid kriteeriume täitma," püüan ennast õigustada ning põrnitsen kahte olendit pahaselt. "Maa peal sellest ei räägitud."

Noormees põrnitseb mind vastu, kuid tema kaaslane vaatab mujale. "See ei ole meie probleem," teatab ta mõrult ning seisab jätkuvalt kuldse värava ees. "Sul jääb kolm protsenti puudu, et praegu edasi pääseda," teatab ta tähtsalt.

Tunnen suurt vajadust ta lihtsalt sealt eest minema lüüa ja lihtsalt Taevasse sisse marssida, aga miski hoiab mind paigal. Ehk mu hiljutine surm, mida ma polnud plaaninud?

"Kas te kiusate nii kõiki äsja surnuid?" küsin irooniliselt, täpselt sel hetkel, mil miski mu seljas olevat valget kleiti õrnalt liigutab. "Kas siin on ka tuul?" pärin ja kortsutan kulmu.

Noormees ei pilguta mu küsimuse peale silmagi, vaid ajab end veelgi enam sirgu. "See on meil tavaline rituaal," lausub ta ning ma aiman tema hääles tillukest ärrituse nooti.

"Mina arvan, et see on täiesti tobe," teatan otsekoheselt nagu mul alati kombeks on. "Kui ma juba olen Taevaväravate juures, siis ma peaksin sisse ka saama, sest järeldan, et Põrgu mind ei tahtnud. See sinu seletamine raiskab ainult meie kõigi aega," räägin enda arvates täiesti argumenteeritult.

Minu kergenduseks reageerib selle peale noormehe kaaslane, kes siiani pole sõnagi lausunud.

"Desmond," toob ta vaikselt kuuldavale ja pöörab end noormehe poole.

Et siis Desmond, mõtisklen pahuralt ja loodan, et ta võtab mõistuse pähe.

Minu suureks pettumuseks raputab Desmond kindlalt pead, seistes sama sirgelt kui enne. "Ei," sõnab ta häälel, millel puudub igasugune kõhklus," reeglid on reeglid. Meie neid ei vääna."

"Kindlasti olid sa oma eluajal korralik õpilane, kes täitis alati kõiki korraldusi," kommenteerin teravalt, sest mina ise olin täpselt vastupidine.

Noormees heidab mulle ainult põlgliku pilgu ning pöördub uuesti naise poole, kellel paistab olevat soov veel midagi öelda.

"Sa oled temaga liiga karm," ütleb ta oma arvamuse, mis paneb mind naeratama ja jälle nende jutule vahele segama.

"Nõustun," ütlen ma enne, kui Desmond jõuab midagi vastata. "Tead, oma probleeme ei tohi teiste peal välja elada," manitsen teda lõbustatult.

Desmondi ilme on seevastu lõbust sama kaugel kui mina Maast, kuid ta ei ütle mulle midagi. "Ruth, sa ju ise näed, et ta pole piisavalt küps, et Taevasse pääseda," tähendab ta põlglikult ning heidab mulle halvakspaneva pilgu, mis paneb mind hambaid krigistama.