Taevased mängud

12. osa

Roweni küsimusele järgneb halvaendeline vaikus, mis venib liigagi pikaks. Kõigi, kaasaarvatud minu pilgud on Desmondil, kuid erinevalt minust vaatavad nad hetk hiljem kiiresti mujale. Mina ei pööra pilku mujale ning näen, kuidas tema hallides silmades peegeldub vääramatu enesekindlus.

„Ma hindan sinu julgust see küsimus esitada,“ sõnab Desmond Rowenile, kuid vaatab mulle ainiti otsa,“ aga ma ei näe vajadust sellele vastamiseks.“

Sellele järgneb uus vaikus, mis on pingelisem kui eelmine ning minu pilk liigub Nikolasile, kelle huulil mängleb peaaegu märkamatu muie. Kortsutan kulmu ning mu ilme muutub küsivaks, mida ta tähele paneb, kuid ignoreerib.

„Või olid see hoopis sinna, kes Taevasse pääsu kriteeriumitele ei vastanud ning sul õnnestus siia tulla tänu oma sidemetele Fredericaga,“ on Roweni hääletoon sõjakas.

„See, kuidas ma siia pääsesin ei puutu sinusse,“ sisistab Desmond ning tema hääletoon on üllataval kombel vihasem, kui tavaliselt minuga rääkides. „Fakt on see, et siin ma olen.“

Võib-olla polegi ma tema vaenlane number üks. Ehk on mul rõõm olla auväärselt teisel kohal.

Roweni raputab aeglaselt pead. „Ma ei pea seda ausaks,“ avaldab ta. „Siiani ei pidanud ma vajalikuks seda mainida, aga see, kuidas sa Scarletti kohtlesid, oli täiesti vale. Ehk on temal rohkem õigust siin olla, kui sinul.“

Näen kõvasti vaeva, et teda mitte suu lahti jõllitada. Loomulikult pean ma tema sõnu õigeks, aga ma pole kindel, kas tasus neid nii karmilt välja öelda.

„Rahune maha, Rowen,“ sekkub nüüd Nikolas ning heidab talle karmi pilgu. „Sul ei ole õigust midagi sellist rääkida. Desmond on oma kohta väärt.“

„Sul ei ole vaja mind kaitsta,“ segab Desmond omakorda vahele. „Igaühel on õigus avaldada arvamust ja see oli sinu oma, Rowen,“ ütleb ta ning nüüd ei kostu tema häälest vähimatki ärritust.

Peab tõdema, et tema tujud muutuvad vist kiiremini, kui minu omad. Kohe seejärel meenub mulle, et ma pole juba pikka aega midagi öelnud.

„Rowen, mina toetan sinu arvamust,“ kommenteerin valjult, kuid mu enesekindlus lööb Desmondi üleoleva pilku all korraks kõikuma. „Igatahes oli see vale, kuidas sa mind kohtlesid,“ lisan kiirustades.

Selle peale Desmond minu suureks ärrituseks muigab. „Scarlett, ma arvasin, et sa ei lase kellelgi endal pähe istuda, aga ma vist eksisin,“ lausub ta külmalt.

„Ma ei lasegi,“ nähvan talle. „See on tõsi, et sa ei kohelnud mind alguses hästi ega tee seda ka nüüd ja Nikolas võib seda kinnitada,“ ütlen enesekindlust uuesti tagasi saades ning vaatan nimetatud noormehele otsa, kes selle peale silmi pööritab.

„Tõsi, et Desmond sind algul kuigi meeldivalt ei kohelnud,“ poetab Nikolas mõtlikult ning näib tahtvalt veel midagi öelda, kuid ei tee seda.

„Muidugi on see tõsi,“ segab Desmond kannatamatult vahele. „Scarlett, ma ju soovisin, et me alustaksime algusest peale, aga sa ei tahtnud seda teha,“ lisab ta ning tema hääl on muutunud süüdistavaks.

„Ei, meie jutt jäi pooleli, sest meid segati,“ meenutan ning suunan oma silmad Nikolasile, kes meid süütult silmitseb.

„Jätke mind mängust välja,“ kostab too ning laiutab käsi. „Te tülitsesite ja ma tulin uurima, milles on asi.“

Korraks kohtuvad minu ja Desmondi pilgud ning hetkeks tundub nagu oleks meil midagi ühist, kuid siis on see kadunud.

Rowen köhatab paljutähenduslikult ning mu pilk liigub talle. „Scarlett, mis töö Desmond sulle andis?“ küsib ta ning see paistab teda tõesti huvitavat.