Olen nagu lõksus hiir,
piiratud kahe lõvi poolt.
Lõksus hiir,
kes paika kuhu joosta,
põgeneda otsib.
Vaatab vaikselt ringi,
ise hirmust suremas.
Seest kahvatu kui lumi,
väljast paistab rahulik.
Ühel hetkel küsin endalt -
Kuhu joosta? Kuhu?
Kas sinna või tänna?
Üks lõvi passib teises otsas,
teine teises.
Pääseteed ei paista!
Keegi ei märka,
neil omad mured tähtsamad,
appi tulema,
keegi ei vaevu.
Püüan joosta viimases lootuses,
ühe isase poole ma,
kuid appikarje tagasi,
tõrjutakse ta poolt.
Aina lähemale tulevad kaks
kiskjalikku, janust lõvi,
piirates sisse rohkemgi veel,
oma appikarjeid täis hiire.
Lõksus hiirena lasen kuuldavale,
kurgus püsinud karje:
KUHU?!
...
Luuletus oleks pidanud olema avaldatud 3.06, kuid elus toimunud muutuse tõttu jäi kirjutamine pidama.
