Mind tagant luurab,
mu minevik.
Minevik, mille käest,
pääsu mul pole.
Minevik, mille pikkus,
kolm kurbust täis aastat,
ja minna mul ei lase,
vast mitte kunagi.
See mind jahib,
iga sekund,
iga minut,
iga tund,
ja lõpmatuseni näib.
See minevik justkui,
hoiaks mind ahelates ta.
Ma proovin ning uuesti,
ma proovin vabaks saada,
isegi pärast kaht aastat.
Tahan vabaks saada,
kuid lõksus olen ma,
ning õnnelikuks tahaks saada,
kuid minevik mulle lausub:
STOPP!
Tahan appi karjuda,
aga ei saa,
sest keegi ei kuule,
ega näe mu minevikku,
mis mulle jahti peab,
ega rahu anna,
ei päeval ega öösel,
vaid piitsutab mind mälestustega,
mida ammu olen taht,
kustutada mälestustest.
Need mälestused,
vaid mu piinaks,
ja ära neetnud mu,
sest minevikust kurbus,
minuga endiselt on.
Minevik,
miks lahti ei lase,
sa mind?
Miks minna sa mul,
ei lase?
Miks pead sa,
mind piinama,
ka pärast,
pea kolm aastat?
Miks ei võiks ma,
kasvõi kord,
õnnelikuks saada?
Miks piinad,
sa mind?
Palun sind Minevik,
lase mul minna!
