Ma laman voodis,
pisarad kipuvad silma,
sest igatsen sind.
Ma kuulan laulu,
mis helilt ja sõnadelt,
liigutav on,
ning sinust,
tahtmatult mõtlema paneb.
Ma vaatan lage,
vaatan sind,
ja rahu ei saa,
sest igatsus mind muljub.
Ma loen sõnumeid,
mis sinult saanud olen,
vaatan tagasi neisse.
Ma meenutan kõiki,
neid mälestusi,
mis me koos lõime,
neid, kus suudlustega,
mind hellitasid -
silme ees läbi,
jooksevad need.
Mõistus teab,
süda, hing igatseb.
Mõistus rahulik,
süda, hing rahutu,
sest igatsus vaevab neid.
Pisarad ihkavad tulla,
kuna südamel valus.
Igatsus piitsutab tagant hinge.
Mõistus püüab meelde tuletada,
kuid asjata,
sest igatsus suurem,
ja vägevam on.
Iga päev igavikuna näib,
ja igatsus muudkui süveneb,
ära lämmatada tahab mu.
Mõistus murest ohkab,
hing, süda murest nutavad,
samal ajal, kui seest,
suren ma,
vaikset, piinavat,
igatsuse surma.
See mind iga,
eemal oldud minuti, tunni, päeva -
aina rohkem õnnetuks muudavad,
sest tunded sügavamad,
kui jõed, järved, mered, ookeanid.
Igatsus, täielik piin,
mu südamele, hingele, mõistusele,
sest armastan ma ju sind!
