Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Tilk tõrva meepotis.

Istusime vaikselt kohvi rüübates, täna maitses see mulle kuidagi kibedalt...Mind huvitas,kas olin seltskonnast ainus, kellel oli lonks-lonksu järel tunne nagu neelaks sulaselget tõrva.Jälgisin Mary't ,kui ta tassi suule tõstis...ootasin, et ta vastikustundest öökima hakkaks, kuid naise nägu püsis muutumatuna...mõtlesin,kas tegu on väga hea teesklejaga või ei olnud tema kohvi üldse mitte halb.Vaatasin kulmu kortsutades oma auravat jooki, mis paistis,et ei vähenegi, kuigi mul oli tunne nagu oleksin seda juba mitu liitrit sisse joonud.Hea meelega oleksin tassi kraanikaussi tühjendanud,kuid pidasin targemaks seda vähemalt niikaua seedida,kuni teised on oma joogid lõpetanud.

"Tegelikult," Mary võttis lonksu kohvi ja asetas käed teineteise peale lauale."Me tahtsime sinuga rääkida korterist."

Hingasin sügavalt sisse ja tõin kuuldavale melanhoolse ohke.Olin veendunud,et see ei jäänud kellelegi märkamata.Aga ma ei hoolinudki sellest,kuna ma olin kurb.Mary valmistus mulle ütlema,et ma pean välja kolima ja ma ei tahtnud seda kuulda...Ma tean,ma kartsin üksi uut elu alustada,olles lastekodus seetõttu lugematu arvu unetuid öid veetnud.Kuid nüüd ma tahtsin seda...tahtsin siin elada, sest see korter sütitas mu sees mingi kustunud leegi.Mul oli tunne, et olin saabunud...koju...

"Lepingus oli kirjas,et etteteatamistähtaeg on üks kuu...kas ma saan selle aja, et endale uus korter otsida?" küsisin vaikselt.

Ma seilasin tundmatus vees, veidike juhendamist kuluks ära.Pean Mariale helistama,tegin endale peas märkme.

"Ma loomulikult kolin välja kohe,kui midagi leian, aga ma tõesti vajan veidike aega.Homsest algab kool ... ma võin uurida, ehk saan koha ühiselamusse, kuid see on nii õhkõrn võimalus..."

"Oota nüüd veidi," katkestas mu haledat anumist ja vabanduste otsimist Mary siidiselt mahe hääl.

"Me tulime sulle ütlema, et sa ei pea siit välja kolima..."

Vaatasin Mary't ,saamata aru, kas kuulsin tema sõnu õigesti."Kuidas?"

Naine naeratas oma armast naeratust ja pööras seejärel näo Sebastiani poole.

"Räägid tüdrukule ehk ise?...Sina teda hirmutasid," heitis ta noormehele ette.

Sebastian tõstis pilgu, mis katkematult isegi kohvitassi hoides maha suunatud oli.Või ei suutnud ka tema seda kibedat solki juua ja põrnitses hoopiski tassi, lootes samuti ,et vedelik sealt imeväel aurustuks.Uurisin tema nägu, põigates silmadega tassile,mille ümber mees oma sõrmed tugevalt mässinud oli.Kas tal kuum pole? Mõtlesin endamisi, sest mõistagi ,ei andnud ma talle külma kohvi...kuigi ta oleks selle ehk äragi teeninud.

Ta puhastas oma hääle ja lausus selgelt:" Sa võid korterisse jääda."

Mulle suunatud hõbedaselt hallid silmad ja lausest läbikõlav sügav ohe ei veennud mind mehe tõsiseltvõetavuses.Ma tundsin nagu oleks see lause talle pealesunnitud...justkui temaga kaasasolev naine oli käskinud tal seda teha.Vaatasin Mary't ,kes takkakiitvalt peaga noogutas.

"Aga alles mõni tund tagasi sa nõudsid lausa väevõimuga, et ma siit lahkuksin..." paiskasin oma mõtte valjult välja.Kahetsesin koheselt.Ma ei tahtnud juhtunut meenutada, sest see pani mind teda kartma.

Kõnetatu jäi mind altkulmu vahtima.Tema tõsine nägu lõi vankuma."Palun...unustame ära, mis juhtus.Saad sa seda teha?"

Vahtisin teda jahmunult.Mu pea liikus nõusolevalt, kuid sisemus vaidles talle vastu.Ma ei saa seda unustada,sest minu põsel on sinikas,mis mulle seda meenutab.

"Ühesõnaga," Sebastiani pilk selgines ja ta ajas oma selja sirgu," sa ei pea kusagile minema ega midagi otsima.Jää...jää siia niikauaks,kui soovid."