Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Selgitused.

@@trintsu . Pühendus sulle, sest sinu hääl just sellele osale, tõi endaga kaasa 1000 hääle täitumise tervele minu raamatule :):)

Sebastian

Kõndisin tuimalt korterist välja...selle ukse sulgemine enda järel on jalustlöövalt valus.Ma olin siia naasmist oodanud rohkem, kui midagi muud siin tühjas, värvitus,külmas ilmas, mis mulle iga päev...iga kuradima hetk meenutas, kui väga ma vihkasin oma närust elu.

Olin lootnud, et koju tagasitulek leevendab seda vastikustunnet ja minu katkematut soovi ennast tappa... kui see vaid võimalik oleks.Ma olen liiga nõrk, et oma elu kallale tikkuda.Ja enda meelehärmiks pole ma leidnud endale piisavalt head vastast, kes oleks võimeline minu maist elu lõpetama.Ja ma olen otsinud....Jumal teab, et ma olen ja kui Ta tõesti oleks nii armuline nagu usutakse, sulaks minu kõdunev laip juba Maaga ühte...ja ma oleksin õnnelik.Ma oleksin tänulik oma tapjale.

Ootasin sinisilmselt, et siin viibimine kustutab mu verejanu, mu viha...mu piinava valu.Kui loll ma olin.See vimm minu sees ei kao iial, ükskõik, kus või kui kaugel ma viibin.

Sa oled tõbras,elajas, külmavereline mõrtsukas... sa vääridki igavest elu põledes neis põrguleekides, ütlesin endale ja minu jõuetu keha vajus istuma trepi alumisele astmele.Ohkasin sügavalt ning asetasin käed põlvedele, ristates sõrmed.Libistasin pea kokkupõimitud käte vahele...Ma ei soovinud sellist elu.

Ootasin oma isa, kes korterisse minupoolt ärahirmutatud tütarlapse juurde jäi.Minu algne äkkviha selle tüdruku vastu oli kadunud...järel oli vaid kahetsus.Kuidas ma sain jälle kontrolli kaotada selle verejanulise looma üle enda sees?Ma lubasin, et ei lase sel uuesti juhtuda, kui süütud inimesed minu läheduses on,tean, et olen selleks võimeline.Ma suutsin seda kontrollida väga palju aastaid...Varem.Enne,kui minu elu miljoniks killuks purunes.Enne, kui kaotasin kõik, mis elamist väärt.

Sellest saatuslikust päevast alates jahtisin neid, kes vastutasid Carolyni surma eest.Ajasin nende jälgi üle terve Maa.Nad põgenesid mu eest saba jalge vahel...Väärtusetud argpüksid.Noored nakatunud kutsikad, kes olid moodustanud ellujäämiseks omaette karja, mille sihiks oli vaid küttida.Rumalad tatikad ei teadnud, et tapsid puhtaverelise väljavalitu ja kirjutasid sellega alla oma haiglase sekti surmaotsusele.Leidsin ja tapsin nad kõik.Kõhklematult. Nautisin seda.Hukkamõistetud vabandasid ja palusid mind, kuid nende hääled ei jõudnud minu kõrvu...mul ei olnud vähimatki soovi neile halastada.Nemad ei hoolinud Carolyni palvetest, miks pidin mina.

"Poeg?!" äratas mind isa, raputades õrnalt mu õlga.

Vaatasin teda oma kurnatud , poolvesiste silmadega ja ajasin end jalule.

"Sebastian, mis sinuga juhtunud on?" küsis ta murelikult."Sa nutad?"

"Ma olen katki, isa...ma olen nii katki ja ei usu, et iial enam terveks saan." Ma hakkasin värisema ning silmad täitusid veega.Pisarad veeresid ohjeldamatult, lastes välja ahastuse ja kurbuse,mis minu sees aastaid pakitsenud oli.

Mehe käed hoidsid minu vappuvat keha." Sa saad...ma luban sulle,sa saad terveks.Ma ei kavatse sind kaotada...ema ja Sara ka mitte.Me aitame sind,poeg.Sa oled nüüd kodus ja sinuga saab kõik korda.." Ta kallistas mind kõvasti ja ma soovisin, et oleksin naasnud varem.Ma olin oma perekonda igatsenud, kuid kättemaksuiha minu sees ei lasknud mul tagasi tulla.Ma pidin esmalt hävitama need, kes hävitasid minu elu, lootes, et nende surm leevendab valu ja pidevat kriipimistunnet minu südames.Seda ei juhtunud.

" Ema lööb mind kindlasti maha, et nii kaua endast märku ei andnud," sõnasin isale, kui ennast kogunud olin ja peopesadesse silmad kuivaks nühkisin.

Ta muigas nukralt."Sellest naisest võib kõike oodata, kuid ta kartis sinu pärast ja igatses kuulda kasvõi väikest vihjet sinu elusoleku kohta...Su ema armastab sind väga, seega oli tal raske leppida mõttega, et sa hüvastijätmata lahkusid."

" Ja sina?" uurisin isa altkulmu.

"Mina?" küsis ta ja naeratas seejärel soojalt." Mina olen praegu õnnelik,et sa siin minu ees seisad...elusana.Ma ei taha seda tunnet halva emotsiooniga seostada. Ma olin tige, et sa ei tahtnud meie abi ja otsustasid alustada jahti üksinda nagu poleks sul peale Carolyni enam kedagi jäänud.Seda oli väga raske mõista, kuid ma püüdsin panna ennast sinu asemele ja mõelda,mida ma ise oleksin teinud..." ta tõi kuuldavale sügava ohke,"...arvatavasti oleksin käitunud nii nagu sina, sest enda surm poleks mulle korda läinud.Aga kaotada seeläbi veel keegi oma lähedastest, ise ellu jäädes... seda oleks olnud võimatu taluda.Nii et ma saan sinu käitumisest aru.Kuigi sa oleksid võinud meid oma lahkumisest teavitada."

" Kas te oleksite lasknud mul minna?" küsisin.Aga teadsin sellele vastust isegi.

Mees kõhkles ja mõtles, enne kui vastas." Ei!"

Noogutasin mõistvalt." Näed siis."

Isa nägu oli tõsine, kuid silmis virvendas kaastundetuluke.Tal oli palju küsimusi, teadsin seda.Kavatsesin neile kunagi ka vastata, kuid mitte praegu...Ma tahtsin oma ema näha.