Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Täispikk versioon.

HOIATUS!

SISALDAB DETAILSET KIRJELDUST SEKSIST!

EI SOBI KÕIGILE!

SEBASTIAN

Kes iganes sind lõi, pidi teadma minu mõõte, sest, kallis, sa sobid mulle ideaalselt.

Kuulen teda oigamas, pagan, see hääl on nii mõnus, et mu enese ihukarvad hakkavad liikuma. Raban tema reiest ning teda vargsi kombates, jõuan ka tema pringi tagumikuni. Pigistan seda ja surun end tihedalt Anna jalgevahele. Isegi läbi riiete tundub ta nii ideaalne ja mugav ning ainuüksi kujutlus temasse täielikult sisenemisest paneb mind erutusest mõistust kaotama.

Ta on nii soe ja siidine, lõhn meenutamas värskelt nopitud vaarikaid, mis kastetud kerge vaniljekreemi sisse. Isuäratav.

Suudlen teda näljasemalt, ta tõmbab mu juukseid ja ma pean sisemist rasket võitlust, et mitte ennast painava kire tõttu kontrolli kaotada. Ma tahan teda, jumal, kuidas ma teda tahan, kuid ta pole veel valmis selleks, mida ma enda peas ette kujutan.

Ta saab olema.

Täna ma ei taha kiirustada. Tegelikult tahan, ma olen ikkagi mees ja tema on üks kuradima ilus naine, kuid ma ei saa. Mitte temaga ja mitte siis, kui see on tema esimene kord. Ma ei taha teda hirmutada, näen, et ta kardab niigi. Ta ei tea, kuid mina kardan samuti.

Ma kardan talle haiget teha, kuid pole vahet, kui ettevaatlik ja hell ma temaga olen, valus saab tal olema ikkagi. Ma ikka veel ei suuda mõista, kuidas ta saab olla neitsi? Kus ta end küll peitis? Kloostris? Tema hing on sama puhas ja puutumata nagu ta kehagi, ma pole kunagi kedagi nii rikkumatut ning tõelist kohanud...veel vähem hoidnud. Ta peab olema ingel, sest ta igatahes meenutab mulle ühte.

"Ma armastan sind," hingan vastu Anna kaela ja katan selle väikeste suudlustega. Muigan, kui näen oma märki, mis alates tänasest kuulutab kõigile, et see hingematvalt kaunis olevus kuulub mulle ja ainult mulle. Olen kõige õnnelikum mees maamunal.

"Mina...armastan...sind...nii...," summutan tema väriseva hääle suudlusega, kuulda neid sõnu libisemas üle tema paistes huulte, on uskumatu. Ma ei tea, millega ma ta armastuse ära olen teeninud, kuid ma olen piisavalt isekas, et see siiski vastu võtta. Tänu temale on mu elul taaskord mõte. Olen ülepeakaela ja lootusetult armunud tüdrukusse enda all.

Püha Jeesus!

Sisisen ja mu silmad paiskuvad erutusest pahupidi. Tunnen tema magusat niiskust läbi õhukeste pitspüksikute, millele oma käe olen juhtinud. Jumal! Ta on nii märg, nii ahvatlev. Nii ülemõistuse kuum.

Hunt minus ulub rahulolevalt ja ma naeratan, kui tüdrukule otsa vaatan. Ta avab aeglaselt oma silmad, pilk uimane ja seksikas kui kurat, huuled paistes ja punased. Ta on uskumatult ilus.

Niisutan keelega oma huuli ning pigistan teda õrnalt puusadest. Ta reageerib mu puudutusele silmapilkselt ning tõstab enda keha minu vastu. Mind hämmastab ja erutab, kui täiuslikult ta minuga sobitub. Iga kurv ja kumerus temast oleks kui minu küljest ära lõigatud ning nüüd, kirest haaratuna ja armastusest lummatuna, saab meist jälle üks. Ma reaalselt tunnen, kuidas meie ihud igatsedes üksteist otsivad, tõmme meie vahel on kirjeldamatu. Ma vajan teda. Kohati see isegi hirmutab mind. Ma pole kunagi kedagi nii palju tahtnud kui praegu teda. See pole loogiline, sest ma olen ju varem armastanud.