Sebastian ja Anna /HÄIRIVALT AEGLANE KIRJUTAMINE/

Õhtusöök

Anna

Vaid mõni tund hiljem istusime me Sebastianiga tema autos ja sõitsime tema vanemate poole õhtusöögile.

Auto peatus liigagi kiirelt lumisel maastikul, taamal härmatunud mets, mis oli lausa muinasjutuline oma hõbedases kumas ja tumeda laudisega kaetud maja suitsva korstnaga selle ees. Tõmbasin mütsi pähe ja kindad kätte ning sügavalt sisse hingates, avasin ukse, ootamata ära, et Sebastian mulle seda avama jõuaks nagu tal ilmselt plaanis oli, arvestades, mis näoga ta mind vaatas, kui ma ukse enda järel kinni lõin. Ta raputas mulle pead, mille peale ma talle vastu oma silmi pööritasin.

"Anna...teretulemast!" Keerasime mehega mõlemad pilgud maja poole, kus Sebastiani ema uksel lehvitas ja siis meie poole tormas, seljas vaid kaunis kehasse hoidev kleit. Olgugi et väljas oli lõikav külm, mis oli mind igatahes juba jäsemetest näpistamas, ei paistnud see teda sugugi häirivat. Enne kui sain midagi öelda, olin naise embuses ja, oh sa poiss, kus see oli alles soe kallistus. Ohatasin.

"Ema, sa hirmutad teda," pahandas mees mu kõrval ja tõmbas mind naise käte vahelt välja. Olgu öeldud, et olin pigem üllatunud.

"Rumal jutt," turtsatas naine pojale ja pöördus siis minu poole. Ta naeratas kavalalt. "Ta lihtsalt ei taha jagada."

Sebastian põrnitses oma ema. "Ma ei peagi teda jagama. Ta on minu."

Süda mu rinnus hüppas, kuuldes, kui "kinni" mees minus oli. Võib-olla oleksin pidanud tegelikult veidi muretsema, sest ta rääkis minust nagu oleksin ma tema omand, aga ma teadsin või uskusin end teadvat, et ta ei mõtle seda sugugi nii. Ta tõesti ei tahtnud mind kellegagi jagada ja see tunne oli vastastikune. Me olime veel liiga värskelt koos ning mõlemad ebakindlad, pidime ilmselt veel kaua vaeva nägema, et sellele suhtele tugev vundament laduda.

"Ja-jah, ütle midagi uut," pööritas naine silmi ja tõmbas mind tagasi enda käevangu, ignoreerides täielikult poja huulilt kostuvat urinat, mis sellele järgnes. "Tule, kullake. Viime su sellest torisejast eemale."

Ma järgnesin naisele, kuid viskasin pilgu ka üle õla, veendumaks ikka, et Sebastian meiega kaasa tuleb, mitte ei jää maha mossitama. Õnneks oli ta kohe meie kannul, aga tema ilus nägu väljendas suurt rahulolematust. Naeratasin talle, kinnitades, et kõik oli hästi ning, olgugi et ta silmad olid ikka veel ärritusest tumedad, leebusid ta näolihased mind vaadates ja suunurk kerkis. See vaatepilt tekitas minus soovi teda kallistada, sest ta just näitas mulle, kuidas mina talle mõjusin ja see tunne, et sa oled kellelegi piisavalt oluline, et ta silmnähtavalt sind nähes lõdvestub, oli ikka kuradima mõnus.

Vaid mõni hetk hiljem jõudsime mulle juba tuttavasse majja, kus meid tervitas soe kodune õhk ja isuäratavad lõhnad, mis mu tühja kõhu vaikselt korisema panid. Punastasin ja asetasin käe kõhule, paludes sel rahuneda.

"Kallis, Sarah. Nad on kohal!" hüüdis Mary, lasi minust lahti ja suunas õlgadest paremal asuvasse ruumi, kus oli suur garderoob välisriietele ja jalanõudele, suur peegel seinal ja kaks mugavat tooli istumiseks. "Pane üleriided siia. Kui tahad, võid sussid ka jalgade otsa panna." Ta tõmbas ühe sahtli lahti ja näitas mulle valikut. Naeratasin ning võtsin sealt välja ühed hallid, mis olid seest pehmed ja meenutasid natuke viisku.

Tänasin ning panin sussid käest ühele toolile, et kõigepealt jope seljast võtta. Nägin peeglist Sebastianit, kes oli juba oma riided ära võtnud ja sahmis parajasti käega juukseid, et neisse sulanud lund välja saada, jäin teda vaatama. Iga tema liigutus väljendas enesekindlust, võimu ja tugevust ning viis, kuidas tema pilkupüüdvad lihased valge särgi all ja kaelal liikusid ning kuidas blondid salgud tema kaunist nägu puudutasid, meenutas mulle stseeni kuskilt loodusfilmist, kus suur kiskja end raputas. Ainus vahe oli, et ükski loodusfilm polnud mind veel nii erutanud, kui vaatepilt mu taga. Justkui kuulnud mu mõtteid, peatusid mehe hõbehallid silmad ühtäkki minul, pea ikka veel veidi kaldu ja tema sekunditega tumenev pilk ütles, et ma polnud enam ainus, kes praegu seksist mõtles. Oh Issand!