Libahunt (Uus versioon)

6.Peatükk

GIF Hunterist ;)

Tagasivaade (sest ma ei ole 5 kuud postitanud...):

Ka majas sees valitses kaos, liikumiseks oli ruumi väga vähe ning ma kaotasin juba järje, mitme jala otsa ma täna koperdanud olen.

Kelsey, kus sa oled? Mu silmad rändasid igas suunas, kui lõpuks oma sihtmärgi leidsid. Tüdruk seisis naeratades toa keskel ja rääkis mingite teiste tüdrukutega. Ta nägi kena välja, kandes heleroosat kleiti (kuigi roosa pole minu värv). Tema soeng oli lihvitud absoluutse täiuslikkuseni ning tema naeratus tundus panevat terve ruumi särama.
Issake, ma mõtlen juba nagu mingi armunud kutt.
Hakkasin kiiresti läbi inimeste kõndima, et mitte Kelseyt jälle ära kaotada. Mu pilk püsis maas, et mitte koperdada. See võis ka olla põhkuseks miks ma põrkasin kokku noormehega, kes mind viimastel päevadel mu mõtetes üsna tihedalt kummitanud on.

---------------------------------------------------

Hoidsin tugevalt kinni väikesest kinkekarbist, mille ma kokkupõrke tagajärjel peaaegu maha pillasin. Tegelikult olin ma väga õnnelik, et ma ise ei kukkunud. Mu silmad püsisid maas ning ma olin paar sekundit vait, lootes, et mina ei pea olema see, kes vabandab. Lõpuks otsustasin siiski suu lahti teha ja vaatasin üles.

''Vabandust,'' oli see üks ainuke vaikne sõna, mis üle mu huulte suutis libiseda, sest pilk, millega minu vastas olev isik mind silmitses oli niivõrd tugev,intensiivne ja tema silmadest peegeldus nii palju emotsioone, et ma pidin peaaegu pikali kukkuma (okei-okei, tegelikult see nii hull ei olnud). Surusin oma pilgu jälle kuhugi mujale ja tormasin kiiresti minema. Miks ta mind sedasi vaatas? Me isegi ei tunne üksteist... Kes ta üldse on? Otsustasin ka oma esialgsest plaanist (Anda Kelseyle kink ning poole tunni pärast koju minna) ära öelda ning jääda ainult Kelseyle kingi andmise ning KOHE koju minemise juurde, tuues vabanduseks näiteks selle, et mu koer jäi haigeks, kuigi mul isegi pole koera. Kahjuks oli Kelsey aga selle 2 minuti jooksul, kui ma sellele võõrale otsa põrkasin, juba kuhugi mujale liikunud ning ma ei suutnud teda enam leida. Ma ei saa ju lihtsalt niisama ka minema kõndida. Ma peaks talle vähemalt õnne soovima ning talle kingi andma... Ainuke idee, mis mulle pähe tuli oli, et ma istun paar minutit kuskil väljas, õues, ning tulen siis tagasi ning, kui ma siis ka Kelseyt leida ei suuda, saadan talle sõnumi, vabandan ning jätan ta kingi kuskile teiste kinkide sekka. Otsustasin, et see on päris hiilgav mõte ning seadsin sammud välisukse poole.

Maja esine oli täiesti inimesi täis, minu tärkas ka lootusetera, et ka Kelsey on seal, kuid see kustus kohe, kui ma teda ei näinud. Kõndisin ümber maja, et seal mõnda rahulikumat kohta leida. Tuli välja, et nende maja (pigem nagu mõisa, ma isegi ei teadnud, et siin selline on) taga oli üsnagi arvestatava suurusega tiik ning selle ühe külje peal oli väike valge pink. Täiuslik, kõlas mu mõtetes ning ma seadsin sammud sinnapoole. Maapind oli veidi mudane ja libe ning sellel hetkel olin ma väga õnnelik, et otsustasin oma ketside kasuks. Ka õues oli pime, sest majast tulev valgus seda kohta enam ei valgustanud, nii et ma pidin lihtsalt lootma, et minu jalge ette ei jää mõnda poolemeetrist kuuske või poriloiku.

Jõudes pingini, veendusin, et see ei oleks märg või midagi, olles kindel, istusin maha ning hingasin sügavalt välja.

Ma ei ole päris kindel, kaua ma sael istusin, kuid tean, et olin selle ajaga üsna palju läbi mõelda. Näiteks selle, et selle nädala jooksul, mil Kelsey ja tema ''Sõpruskond'' siin on olnud, on muutunud palju asju, mis viimase paari aasta jooksul samaks on jäänud. Sõbrad. Ma pean Kelseyt oma sõbraks, mul ei ole olnud sõpru viimased 3 aastat. Sotsialiseerumine. Ma ei istu oma lõunalauas enam üksi, Kelsey on alati minuga, tema sõbralik naeratus tekitab minus alati tunde, nagu kõik oleks taas korras, nagu ma oleks seesama Skyler, kes vanasti. Mulle meeldis see.

Otsustades, et olen muutunud veidi liiga nostalgiliseks ja on möödunud piisavalt aega, tõusin püsti, et maja poole tagasi liikuda.

''Miks sa siin üksi istud?'', oli küsimus, mis sundis mind koheselt peatuma ja kivistuma. See hääl, ma teadsin seda häält. Pöörasin ümber ning astusin kiirelt sammu tagasi, avastades, et küsija seisis mulle PALJU lähemal, kui ma soovisin.

''Sina,'' tõdesin ma fakti, tõstmata silmi tema omadelt. Kuidas saavad kellegi silmad nii ilusad olla? Tegelikult, kuidas saab üks inimene üleüldiselt nii ilus olla? Täiesti tavaline must T-särk (Mis oli piisavalt ümber, et välja näidata kõiki ta muskleid) ja tumedad teksad nägid tema seljas kohutavalt head välja.

''Mina,'' lausus ta, lõbusus ta rohelistes silmades helkimas. Ta huultele ilmus õrn naeratus. Meie üle langes hetkeline vaikus.

''Kes sa oled?'' küsisin, kui oma suu jälle lahti tegin. Ta naeratas veelkord ning vastas.

''Pigem tahaksin ma sinu nime teada, printsess,'' Issand, miks ta hääl nii meeldivalt madal on?

''Miks ma peaksin täiesti võhivõõrale oma nime ütlema?'' Astusin veel ühe sammu tagasi, teda veel mitte usaldades, kes teab, kes ta olla võib?

''Kuigi ma võiksin sinu käest sama küsida, siis ei ole mul praegu liigseteks küsimusteks aega. Ma olen Kelsey vend, Hunter.'' Tema naeratus oli kuskile kadunud ning äkitselt muutus ta tõsiseks. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus, või ta just nuhutas õhku? Noogutasin, otsustasin, et kui tema mulle juba enda nime ütles, siis võin ma ka juba enda oma öelda.

''Skyler,'' Ta ei öelnud midagi, vaid astus mulle lähemale, taaskord.

''Sa pead siit kohe ära minema, Skyler.'' ütles ta tõsiselt.

''Kes oled sina, mulle ütlemaks, mida mina tegema pean? Pealegi on mul veel Kelseyle kink andmata.''

''Sa ei räägiks minuga nii, kui sa vaid teaksid, kes ma olen. Anna kink mulle, ma annan selle talle üle ja teavitan teda sinu lahkumise põhjusest.'' Ja siit kadus kogu ta sarmikus, kui ta ego välja lõi. Panin käe puusa ja manasin omale karmi näo pähe.

''Andke mulle andeks, teie kõrgus, kes te siis olete?'' Ta avas suu, et midagi öelda, kuid sulges selle taas.

''Tead mida, unusta ära. Ma ei pea sinu sõna kuulama. Head aega,'' pöörasin kannapealt ringi ja hakkasin minema kõndima. Ma ei jõudnud kaugele, kui tundsin kellegi kätt minu omal ja veidralt meeldivalt väikest elektrišokki, mis seepeale üle mu käe laiali jooksis.

''Palun mine koju, siin on ohtlik,'' sosistas ta mulle kõrva. Ma hoidsin hinge kinni. Ta oli mulle liiga lähedal ja äkitselt olin ma närviline. Tundsin, kuidas ta mu käest lahti lasi ja teisest Kelsey kingi võttis.

''Ole ettevaatlik, Skyler.'' lausus ta vaikselt, enne kui minema kõndis. Seisin seal veel paar head minutit, oma hingamist taltsutada püüdes. Miks ma talle niimoodi reageerin? Suutsin jälle normaliseeruda, kui mulle ta käskluste jagamine meenus. Kes ta omaarust on?

Kõndisin samuti tagasi, kuid oma auto juurde, sest mingil põhjusel uskusin ma selle nüüd-mitte-nii-võõra noormehe sõnu. Siin on ohtlik. Miks?

(proovisin teha veidi pikema osa, loodan, et teile meeldis!)
-TheDarkAngel1234