Libahunt (Uus versioon)

2. Peatükk

Järgmisel hommikul ärkasin ma kohutava peavaluga. Kõndisin vannituppa ravimikapi juurde, et mingit valuvaigistit leida. Krabasin mingi pudeli, mille peal tundus olevat kirjas midagi vaigisti sarnast. Seejärel kõndisin alla, et leida omale klaasitäis vett, millega tabletid alla neelata. Proovisin oma 'teekonna' ajal mitte trepist alla kukkuda. Mu pea käis ringi. Mis mul viga on? Üks on kindel, kooli ma täna igatahes ei lähe. Loodan, et valuvaigistid aitavad. 

Hunteri POV 

''Pidage meeles- ärge tõmmake omale millegagi tähelepanu. Selge?'' jälgisin oma kaaslaste nägusid, kui ma neile taaskord meelde tuletasin, et meie missioon siin ei ole saada populaarseks või kuulsaks. Nad noogutasid. 

''Väga hea. Siis võime minna,'' Laususin ma. Hakkasime kõndima, sest see oli mitu korda turvalisem, kui huntidena metsaserval joosta. Lähenedes maanteele, vaatasin korralikult, et seal kedagi ei oleks. Me peame olema kindlad, et keegi ei helista politseisse, kui mingit kahekümnepealist noortekamp metsast välja astumas näeb. Olles kindel, et oleme üksi, juhtisin nad metsast välja. 

 Karja juhina on minu õlgadel kogu vastutus. Keegi ei tohi teada saada, kes me oleme, meie saladusest. See ongi üks põhjustest, miks me peaaegu igal semestril jälle uues linnas oleme. Alati, kui keegi liiga lähedale satub, peame me lahkuma, et hoida oma saladust. 

Lähenesime kooli väravatele ning me peatusime veel korra. 

''Olete te valmis?''küsisin veel üle. Kuulsin paari jah-i, kuid enamus neist lihtsalt noogutasid, manades oma näole ''maski'', mis nende emotsioone välja ei näidanud. Mina pidin tegema sama. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin saatuslikud sammud peaaegu hiiglasliku ehitise poole. 

Skyleri POV (Paar tundi hiljem)

Ma tundsin end juba paremini, palju paremini. Nüüd oli mul lihtsalt igav ning uskuge mind, see võib vahel olla veel hullem, kui see, et keegi su pead tamburiinina kasutab. Otsustasin minna välja, et teha väike jalutuskäik. Kuna oli sügis ning lähenema hakkas talv, panin omale selga veidike paksema jope ning saapad. Astusin õue, kuid koheselt võttis mind üle tahtmine tagasi sisse minna ning midagi telekast vaadata. Ma olin liiga laisk. Võtsin end siiski kokku ja astusin mööda puude vahel asetsevad väikest metsarada edasi.

Päike oli juba peaaegu loojumas ning ma teadsin, et peaksin tagasi minema, et enne pimedat koju jõuda. Mingil põhjusel ma aga ei suutnud, midagi justkui tõmbaks mind järjest sügavale metsa. Võib-olla on see lih- Ma ei saanud oma mõtet lõpetada, sest sain peaaegu südamerabanduse, kui minust vaid umbes kümne meetri kauguselt jooksis mööda suur kari mingeid loomi. Hunte. Olin paigale naelutatud. Kuidas ma saaksingi mitte olla? Hoidsin hinge kinni ning lootsin, et nad mind ei näe ning, et nad näljased ei ole.
Nad jooksid minust mööda, õnneks. Hingasin sügavalt, oma šokist üle saades ning peaaegu jooksin koju, soovides mitte kunagi enam ühtegi niisugust kogemust.

Olin kergendatud, kui tuttavat maja nägin, jooksin sisse ning lukustasin ukse. Na hingeldasin jooksmisest ning mu süda põksus kohutavalt. Libistasin ende mööda ust alla ning jäin põrandale istuma, proovides maha rahuneda. 

Järgmisel hommikul tundsin end juba piisavalt hästi, et otsustasin kooli minna. Haarasin nagist oma jope ning asusin uksest välja. Täna oli külm, kuid soojem, kui eile. Istusin autosse ning käivitasin selle. Hõõrusin oma käsi kokku, lootes nendesse mingitki soojust koguda. 

Kooli jõudes oli midagi teisiti. Kõik rääkisid mingitest uutest tüüpidest, kes eile kooli olid saabunud. Eriti meeldis neile sealt mingi üks kutt, kes nende kahjuks, aga kellestki huvi ei tundnud. Tüdrukud tundusid olevat peaaegu meeleheitel. Pööritasin silmi, ma ei käituks elusees niimoodi, mis see üks vastassoost inimene siis ikka muuta võiks. Kõndisin klassiruumi ning istusin oma laua taha. Õpetajat ei olnud veel kohal nii et ma tõstsin oma jalad lauale ning vajusin madalamale oma tool sisse. Sulgesin ka oma silmad, kulates oma klassikaaslaste üsna valjult rääkimist. Umbes kahe minuti pärast jäid kõik, kortsutasin oma kulmu. Nad ei suuda kunagi oma suid kinni hoida. Avasin oma silmad ning vaatasin õpetaja laua poole, ei, õpetaja ei olnud veel tulnud. Mis nendega siis juhtus?                                                                                                                 Lasin oma  silmadel üle klassi ringi käia ning need jäid pidama klassi ukse juures, kus seisis üks üsnagi talutava inimesega inimene. Kes ta on? Ma olen üsna kindel, et ei ole teda kunagi varem näinud, kuid ilmselt kõik tüdrukud siin klassis olid, sest nad ei suutnud jätta oma lauda täis ilastamata. Rõve. See tundmatu hakkas laudade vahel klassi tagaosa poole kõndima, omale kohta otsodes. Kõik tüdrukud proovisid teda enda kõrvale istuma saada, oma ripsmeid plaksutades ning oma arust seduktiivselt naeratades. Pöörasin oma pilgu   kõrvale, naelutades oma silmad aknale oma kõrval. Tõstsin isegi oma koti mu kõrval olevale kohale, et vähendada riski, et ta võiks mingil veidral põhjusel minu kõrvale istuda, kuigi ma ilmselgelt ei laseks sellel kunagi juhtuda. Ta võttis istet minu ees olevas pingis, mingi teise kuti kõrval. Jumal tänatud. Kohe kõndis sisse ka õpetaja ning tüdrukud olid sunnitud oma pilgid õpetajale suunama. 

Peale neljandat tundi oli söögivahetund. Kõndisin sööklasse, haarates omale ainult paki mingit mahla. Mu peavalu hakkas tagasi tulema ning mul ei olnud isu. Istusin oma tavalise laua taha, mis asus söögisaali ühes nurgas, sest see ooli ainuke koht, kus keegi teine kunagi vabatahtlikult ei istunud, mis tähendas seda, et ma ei pidanud seda kellegagi jagama.                                                  Asetasin oma pea lauale, proovides end ülejäänud maailmast eraldada ning see läks mul juba üsna hästi.  

''Kas ma võin siia istuda?'' Tore. Ära kunagi hõiska enne õhtut. Tõstsin oma pea laualt ning avasin oma silmad. Minu ees seisis tüdruk, kellel oli näos väike naeratus. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei oleks tal lasknud mu kõrvale istuda, kuid ta tundus normaalne. Noogutasin ning ta istus maha. Lubasin oma silmadel üle tüdruku käia. Tae näinud välja nagu tavalised meie kooli tüdrukud- Häirivalt lühike seelik ja põhimõtteliselt ainult mingi läbipaistev kile, mis peaks katma nende privaatseid kehaosi. Ta kandis jalas täiesti tavalisi musti poolsaapaid, kitsaid teksapükse ning mingit täiesti tavalist valget kardigani. Ta ei olnud ka omale mingit torti näkku visanud, lootes , et jääb sellega poistele meelde, tegelikult kandis ta ilmselt isegi veel vähem meiki, kui mina ning uskuge mind, seda oli vähe. Ta oli ilus, klassikaliselt.                                                                                  Ma ei märganudki, et ma täiesti oma mulli olin kadunud, kui nägin  ta kätt oma näo ees liikumas. Raputasin oma pead, mõtetest välja tulles. 

''Sorry, kas sa ütlesid midagi?'' küsisin ma. Ta naeratas mulle. 

''Jah, aga see ei olnd midagi tähtsat. Minu nimi on Kelsey.'' vastas ta ning ulatas mulle oma käe. Raputasin seda ning ütlesin talle ka oma nime. 

''Skyler.'' ta vastas mulle naeratusega. Kuidas saab üks inimene kogu aeg nii rõõmus olla? 

''Tore sinuga kohtuda. Ma just kolisin siia oma venna ja paari...sõbraga..'' ta tegi pausi ning köhatas, tundudes kuidagi ebakindel enne viimase sõna ütlemist. 

''Tore, et sa ei ole üks nendest,'' ta viipas oma käega laua poole, kus istusid kõige ülbemad ning nende arust kõige ''lahedamad'' tüdrukud.Noogutasin, manades oma näole naeratuse. 

''Ma loodan, et meist saavad sõbrad.'' lausus ta. Kui sa nii ütled, mõtlesin mina. Ma ei ole kunagi olnud hea sõprade leidmises, või noh, vähemalt mitte peale seda..õnnetust... 

----------------------- 

Ma jätsin teid KAHEKS KUUKS  ilma Libahundita. Palun vabanust! Mul oli lihtsalt selline inspiratsiooni olematus, mida te ilmselt kogete ka selles peatükis. Ma luban, et ei jäta teid enam knagi nii kauaks unarusse (kuigi seda ütlen ma vist iga kord)

Palun ärge teile olge minu moodi, ärge jätke Libahunti unarusse- Kommenteerige, votega ja olge niisama lahedad! 

Pildil on Kelsey :)

TheDarkAngel1234