Libahunt (Uus versioon)

4.Peatükk

Hunteri POV

Ma tundsin ta lõhna. Ma nägin teda. Ta jooksis täiesti muretult puude vahel, olles ülejäänud maailmast justkui täiesti eraldatud. Tema on see, keda ma juba peaaegu poolteist aastat otsinud olen. See tüdruk on see, kellega mina olen määratud terve ülejäänud elu koos veetma. Minu hingesugulane.

Ma jooksin koju, möödudes puudest ja põõsastest kiiremini kui tuul. Ma pidin Kelseyle rääkima. Mu pea oli täis mõtteid, mis tuiskasid igas võimalikus suunas. Ma olin ärevil, kuid samas ka uudishimulik. Kes on see tüdruk? Kas ta mõistaks mind, kui saaks teada, et olen sekundiga võimeline muutuma koletiseks?

Kõige rohkem painas mind mõte, et olin tal ennast näha lasknud. Miks ma seda siis tegin? Ma ei tea, ilmselt oli kiusatus lihtsalt liiga suur. Raputasin oma pead, sundides oma jalgadel veel kiiremini liikuma.

Skyleri POV

Ka veel järgmisel hommikul tundsin, kuidas mu käed veidi eilse pärast värisevad. Mul ei olnud issegi õrnu aimu, miks. Hunt on nagu täiesti tavaline metsloom, kuid ilmselgelt palju surmavam. Kuid ka see ei ole põhjuseks, miks end ärevalt tundsin. Ma olen üsna kindel, et see loom ei oleks mulle midagi teinud.

Okei, Skyler, aitab sellest, sa pead kooli minema. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja, krabasin oma koti ning kõndisin välisukse juurde.

Kelsey POV

"Sa tegid mida?" küsisin ma oma venna käest, kontrollides, kas ma ikka olin teda esimesel korral õigesti kuulnud ning proovides rahulikuks jääda.

"Ma näitasin end talle." oli tema vastus. Jah, ma kuulsin teda ka juba esimesel korral õigesti. Kõndisin paar sammu läbi toa ning istusin diivanil.

"Hunter, sina kui karja juht , peaksid ju teadma millisesse ohtu see karja viib." Hunter vaatas maha ning ei öelnud paar sekundit mitte midagi.

"Jah, muidugi ma tean. Aga kas sa ei arva, et karja liikmena on tal õigus teada, mis teda ees ootab?'' ta vaatas mulle otsa. Seekord olin mina see, kes midagi öelda ei osanud. Ilmselt on tal õigus. Ta peaks teadma. Kuid ma olen üsna kindel ka selles, et kui mina Skyleri olukorras oleks, siis prooviks ma ilmselt kuhugi teise maailma otsa põgeneda, kui nõustuda koos huntidega elama.

''Okei, mingi tõetera su jutus on, aga sa pead lubama, et sa teda ära ei hirmuta. Sa pead asja aeglaselt ja rahulikult võtma. '' Hunteri näole ilmus väike naeratus.

''Sa tead, et ma ei teeks talle liiga.'' Ma tõusin püsti, kallistasin kiirelt oma venda, temast möödudes ning kõndisin oma tuppa.

Seisin oma raamaturiiuli ees, paaniliselt raamatut otsides. Peale paari tundi lihtsalt lebamist tuli mulle meelde üks tibatillukene detail, mis ei tule Skylerile just kasuks. Ma pidasin seda tüdrukut oma sõbraks, mitte ainult sellepärast, et mul on tast kahju, vaid ka sellepärast, et ta tundub selle kõva kooriku all toreda inimesena. Libistasin oma sõrmi üle raamatute, kuni viimaks ühel peatusin. Tõmbasin riiulist välja paksu raamatu õrna tolmukihiga, mis sinna tema vähesest kasutamisest tekkinud oli. Istusin oma voodil, avades süles raamatu. Lehitsesin raamatu lehekülgi, pilguga üle pealkijade ja ridade lastes. Peatusin, kui leidsin soovitud lõigu.  

Kui üks karjajuhidest peaks olema väljaspool huntide sugu, peab ta tegema valiku- kas loobuda igaveseks oma õigustest karja osas või saada üheks huntideks. Alfaisane või tema kaaslane ei ole kumbki võimlised karja üksi juhtima. Kui üks neist loobub, peab loobuma ka teine.

See ei olnud kõige suurem üllatus, vähemalt mulle. Tal ei olekski muud võimalust, kui ta on nõus ühinema huntidega. Mis aga saaks siis, kui ta ei nõustu? Hunter ei ole võimeline terve elu üksi karja juhtima. Asi ei ole isegi tema füüsilises võimekuses vaid tema sisemises hundis, kes omale kaaslast vajab. Hunter ilmselt teab oma riske. Panin raamatu kinni ning asetasin selle ühte oma kirjutuslaua sahtlitest, juhuks kui seda veel lähiajal vaja peaks minema.

Ma loodan, et Skyler saab aru, meil ei ole järjekordset jama vaja.

Skyleri POV

Mul oli igav. Väga igav. Telekast ei tulnud mitte midagi, arvutis ei olnud ka mitte midagi teha, sest mu lemmik YouTuber ei olnud mitte midagi postitanud ning jooksma ma ka ei saanud minna, sest ei soovinud taas mõnda hunti kohata ja sellepärast, et õues sadas vihma.

Võtsin kasutusele äärmusliku meetodi ning otsustasin hakata raamatut lugema. Tõusin diivanilt ning hakkasin kõndima oma tuppa, kui mulle meenus, et mul ei ole toas mitte ühtegi raamatut, peale õpikute. Surusin oma silmad kõvasti kinni, püüdes välja mõelda mõnda uut tegevust. Mu pea oli tühi. Avasin oma silmad. Skyler, võta end kokku, kunagi pead sa sinna niikuinii minema. Kõndisin trepist alla ning suundusin maja teise otsa. Peatusin toa ees, mis oli peaaegu täiesti tühi, kuid juba aastaid puutumata. Asetasin oma käe lingile ning lükkasin ukse lahti. Lasin välja suure kopsutäie õhku ning tundsin kuidas pisarad vägisi oma teed mu silmadesse murravad, kui nägin enda ees olevat pilti. Kõik oli samamoodi, nagu ma selle kolme aasta eest jätnud olin. Kõndisin tuppa, tegin paar kiiremat sammu raamaturiiulini, haarasin sealt esimese ettejuhtuva raamatu ning peaaegu jooksin toast välja. Ma ei aeglustanud sammu ka siis, kui ma ukse kinni panin ningtagasi oma tuppa jooksin. Istusin maha oma kirjutuslaua ees olevale toolile ning asetasin raamatu kirjutuslauale.

Müütilised olendid metsas

Kõik mu raamatud olid mu vanemate toas.

———————————————————————————-

Hei! Seekord siis jälle lühem osa. See on olnud üks keerulisemaid peatükke mida kirjutada (võrreldes Libahundi vana versiooniga), sest ma pean tooma sisse tegevust, kuid vaatama, et ma kõike kohe esimese kümne peatükiga ära ei ütleks.

Igatahes ma loodan, et te nautisite seda osa :)

-TheDarkAngel1234