Libahunt (Uus versioon)

3. Peatükk

Skyleri POV

Meie vestlus Kelseyga lõppes kohe, kui kell helises, sest me mõlemad kiirustasime, et mitte tundi hiljaks jääda. Tema sellepärast, et ta on ilmselt täiesti puhas viieline õpilane, kes õpetajatele meeldib. Minu põhjuseks oli aga hoopis see, et ma tundsin end meie vestluses väga ebamugavalt. Tema tegi ära kogu rääkimise ning mina ainult noogutasin või moodustasin kahesõnalisi vastuseid. Nii et minu puhul võis tõesti öelda, et ''Saved by the bell!''. Jooksin klassiruumi ning ma ei näinud Kelseyt terve ülejäänud päeva.

Koju jõudes tundsin suurt kihku jooksma minna. Mind ei takistanud ilm, ega see, et mul oleks virnade viisi kodutööd. Tuhnisin kapist välja oma dressid, tossud ja võtsin oma kirjutuslaualt kõrvaklapid, sest ilma muusikata ei oska ma mitte midagi oma eluga peale hakata (deep).
Kohe kui õue astusin tundsin, kuidas karge kevadõhk mnd enda embusesse võttis. Valisin välja meelepärase playlisti, panin klapid kõrva ja hakkasin sörkima.
Natukese aja pärast olin juba rütmi kätte saanud ning tegin juba kiiremat tempot. Tundsin, kuidas mu lihased endast märku annavad. Ma otsustasin peatuda. Toetasin end vastu mingisugust puud ning võtsin klapid peast. Tõstsin pilgu ning silmitsesin enda ümber olevat loodust. Kõik tundus olevat tundmatu. Ma ei ole siin varem viibinud. Olin valmis edasi liikuma ja olin juba ühe kõrvaklapi tagasi kõrva surunud, kui midagi mu kõrval liikus. Ma vannun, ma pöörasin oma pead nii kiiresti, et mul vedas, et ma oma kaela ei murdnud. Jäin pingsalt vaatama kohta, kus liikumist nägin. Kõik oli paigal ja täiesti haudvaikne. Ma ilmselt kujutasin seda ette või isegi kui ei kujutanud, siis võis see ka lihtsalt mingi jänes olla. Hingasin paar korda sisse ja välja ning siis otsustasin, et ma ei ole enam kaheaastane. Panin klapid tagasi kõrva ning sundisin oma jalgu liikuma, mis üsna hästi allusid.
Paar minutit oli kõik täiesti okei, tundsin kuidas mu südamelöögid veidike aeglustisid. Siis, aga hüppas miski (või keegi), midagi suurt alla puu otsast, millest sekund tagasi möödusin. See sundis mind peatuma ja kivikujuks muutuma. Seekord ei julgenud ma mitte midagi teha, ma ei võtnud omal klappe kõrvast ega pööranud oma pead. Ma lihtsalt seisin ja värisesin nagu haavaleht. Mu kõrvad ei tuvastanud ühtegi häält välismaailmast, tänu mu kõrvaklappidele. Ma neelatasin ning sundisin end vaatama. Ma kartsin, ma ei karda kunagi. Mu pea liikus aeglaselt, nagu mu pilkki. Miks ma koju ei jäänud? Oli mu esimene mõte, kui mu silmad leidsid üles ja tuvastasid otsitava objekti. See oli hunt. Hunt. Issand jumal, see on mingi freaking hunt, ta seisab minust kolmse meetri kaugusel ning ei tundu nagu sellel mängutuju oleks. Tore. Super. Miks sellised asjad alati minuga juhtuvad? Mida ma nüüd teen? Mis siis saab, kui sellel kõht tühi on?  Küsimused liikusid mu peas kiiremini, kui 250km/h liikuv sportauto. Ma ei liigutanud, kuid jälgisin pingselt looma enda ees. Ka tema ei liigutanud, mul oli aega teda veidi uurid. Tal oli tumehall karv, valged käpad ning sinised silmad, Veider oli see, et minu arust oli ta mingi kahe meetri pikkune. Okei, võib-olla mitte nii suur, kuid kindlasti suurem, kui tavalised hundid. Miks see nii on? Õnneks katkestas minu roosa mõttemulli see, et hunt jooksis ära. Lihtsalt jooksis ära.
Mul võttis paar minutit aega, et see mulle kohale jõuaks ning ma oma šokist üle saaks. Kui ma maha olin rahunenud jooksin ma koju, lukustasin ukse ning libistasin end mööda seda põrandale. Miks ta mulle kallale ei tulnud, vaid hoopis minema jooksis? Ilmselt leidis ta lihtsalt, et ma ei oleks talle piisav kõhutäide.
Kindel oli see, et ma ei lähe veel niipea jooksma ning kui lähengi, siis võtan kindlasti peasapallikurika kaasa. Ma loodan, et mul rohkem metsloomadega (jänesed ja oravad eiähe arvesse) selliseid kohtumisi ei tule.

---------------------------
Ma ei ole selle osa üle väga uhke ja see on ilmselt üks lühemaid osasid, mida ma kunagi kirjutanud olen, kuid vähemalt ma postitasin midagi. See ju loeb, eks?
Igatahes ma otsustasin juba ära, kes Hunteri osas on, kuigi Hunter on osalenud ainult ainult ühes peatükis.
Kohtuge suurepärase ja megahoti Francisco Lachowski'ga! (pilt peaks parema külje peal olema) 

Ma väga tahaksin, et te annaksite mulle mingitki tagasisidet, kas siia kommentaaridesse või privaatsõnumina, siia tean, mida parandama peaksin :)
-TheDarkAngel1234