Nüüd ja igavesti

Sinuga koos

Mu aias on lilled,
Nii õrnad ja kenad.
Nende õied nagu kullad,
Lehed seismas kõrvuti kui vennad.
Neid kastan oma sinisest,
Sinisest kastekannu tilast.
Sealt väljab tuleb haldjas kihtidest
Ja kingib mulle südame, mis tinast.
Kinkida sulle vaid tahan,
Midagi mis tõstaks su meelt.
Viimased õied veel peenralt ma kahman,
Ning astun välja oma maja kiviselt teelt.
Läbi põldude rohekate,
Nüüd kõnnin tuule saatel,
Mööda küngastest rohmakatest,
Ja ojasilmade kurval vaatel.
Teid eemale pean jätma,
Nüüd need õndsamad hetked,
Et ma jälle oma südame saaks läita
Et temaga koos käia saaksin retked.
üksiti silmitsen su maja,
Tahaksin sisse astuda ma,
Nurga tagant kutsub keelitav kaja,
Ning näen sind piiluvat akna taga.
Varbad veel mullased, trepile astun,
Ja silmitsen naerdes su pilte,
Sinuni jõuda üsna tasaselt katsun,
Käes hoides sulle mõeldud kinke.
Võtad mind embusse,
Meie silmad on märjad,
Maha matame nüüd selle kelmuse,
Üksindustunne minus enam ei lärma.
Võta vastu see tinast süda,
Ning need lilled, nii armsad.
Meid ootab ees uus küla,
Nii et pane riidesse, oleme varmad.
Sinuga koos olla võin kõikjal,
Kas või metsas, mändide all.
Riskima pead kui olla tahad võitja,
Võin sinuga magada murul karedal.
Ei tea miks järsku,
Nii nõrges mu mõte.
Tunnen oma vaimset kasvu,
Mu süda taas kui sütel.
Lähme, lähme nüüd,
Võta mu käest kinni.
Sinu armastus ei kanna me süüd,
Mis oleks kui korjaks mu aiast lilli?