Nüüd ja igavesti

Aphrodite

Pimedas toas, see tükike valgust
Paneb mind mõtlema elust...
Tükike valgust, selles pimedas toas,
Annab mõttele mõtlemiseks loa.
Miks olen just mina see õige?
Kõigi nende jaoks?
Kuidas ma saan olla parim?
Ja kuidas nad kõik armastavad mind enim?
On see siis minu naeratus?
Või hoopis puusa keerutus?
On see siis mu keha?
Või kuidas nalja oskan teha?
Kuidas ma alati saan kõik,
Mida tahan ja rohkem?
Sest mehed on ju siiski,
Teiseltpoolt lihtsamad siingi.
Suudan neid tajuda,
Ja olla just see,
Mida ta tahab ning
Hetkeliselt vajab.
Pole kunagi pidanud ma,
Ülemäära põdema,
Nad enam vähem alati,
Tagasi tulevad.
Mis on minus siis see,
Mis neid alati tagasi toob?
Mis nendes selle armastuse loob?

Kuid sina,
Kuidas sina said ära joosta?
Kuidas said just sina,
Lihtsalt ära minna.
Kuidas sain ma olla nii loll,
Ja armununa su järel käia kui konn
Kuidas sain mina, kui alati võitja,
Sinult kui vääritult olendilt petta?
Kuidas sain ma uskuda su sõnu,
Ja nende mesimagusat võlu
Olin valmis ma hüppama juba pea ees tulle,
Jah ainult selleks et kuuluda sulle.
Minnes vaid naersid mulle näkku
Nagu juba teadsid ette mu järgmist käiku,
Sa tegid minus midagi nii katki
Et ära ei tunne enam endki.

Pimedas toas see tükike valgust,
Minus nüüd vaid tekitab viha.
Miks pean olema hea siin elus?
Küünitab minust ta kurja iha
Trampida puruks kõik mu ümber
Korjata kõik need hinged mu sülle
Et neilt ükshaaval sulgi nokkida
Et nad kumagi ei saaks ära lennata
Ma vajan kättemaksu
Seda viimast ja ainsat laksu
Et minna edasi siit punktist
Et mitte teha ennast narriks
Ja nõnda kui aphrodite,
Ma korjan sulle lille
Et armastust anda
Ja selle sinult ka ära võtta.