Oli mõõdunud 2 nädalat mu ema surmast. Ma olin vähemalt midagigi selle ajaga teinud. Ma müüsin oma vana maja maha ja kolisin ema majja. Siin on nii lahked naabrid. Naabripoiss on nagu üli cute, aga ma ei julge temaga rääkida eriti, kuigi ta ise ütleb mulle alati hei! Igatahes... Praegu ma lihtsalt päevitasin tagaaias ja jõin smuutit. Siis helises mu telefon. Vaatasin kes see oli. Helery.
Võtsin vastu. "TSAU ELSU!!!" Kisas ta teiselpool telefonitoru. "Ee... Tsau!" Vastasin. "Kuule meil on sulle üllatus! Me tuleme sulle külla!" ütles ta rõõmustades ja kuulsin et mõned teised plikad kiljusid ka seal taga. "Kes 'meie'?" Küsisin. "No Charlotte, mina ja Nellu!" "Okei aga millal te jõuate?" küsisin. "Emm... Tegelikult oleme me juba pikemat aega sinu maja ees..." vastasid nad. "Oh teid rumalukesi küll!" Ütlesin ja panin telefini kinni, samal ajal maja ette joostes. Terassi uksest välja astudes kuulsin juba nende kiljumist. Nad on mul ikka asendamatud. "TSAUUU!" Karjusid nad kõik kooris. "Hei!" vastasin neile küll "natuke" vaiksemalt aga siiski. Nad ronisid autost välja ja kallistasid mind. Siis me läksime terrassile istuma ja ma tõin neile ka smuutid. Me rääkisime juttu aga kui ma korraks mõttesse jäin siis kuulsin et kusagilt maja tagant tuleb muruniiduki heli. "Õu kuule! Kas te kuulete seda sama mida mina?" Küsisin teistelt. "Muruniiduk. Mis siis?" küsis Nellu (Nelluks kutsume Niina-Elisabethi.) "Siin ei ela kedagi peale minu kes saaks muru niita." vastasin. Teised kohkusid. "Aga lähme vaatame kes see siis on!" Ütles Charlotte. Teised olid nõus ja me läksime tagaaeda. Seal oli aga imelik vaatepilt. Seal ei olnud midagi! Kuigi kuulsime ikkagi seda sama muruniiduki häält. Mõne hetke pärast hakkas maa me jalge all värisema ja muruniiduk ilmus kui maa alt välja. Me jooksime maja ette. "Kas see on nüüd läbi?" Küsis Helery. "Ma ei tea," vastasin "ma lähen vaatan." läksin siis rahulikult maja taha ja seal ei olnud midagi. Ka muruniiduk ja see hääl olid kadunud. Ainuke imelik asi selle juures oli et kui ma läksin tagasi terassile siis oli meie maaala võrreldes maanteega vajunud 4 meetrit.
ESTÁS LEYENDO
Ma Tahan Tagasi
Aventura"Elisa sa oled kaunis tüdruk. Ära mõtle endast kui koletisest, sinu sees on ingli hing. Ma jätan sulle oma kõige suurema varanduse milleks on minu maja. Aga vaata ette see maja on...." -Ta ei saanud lõpetada. Inglid olid ta juba parematele jahimaade...
