2. Peatükk

70 8 1
                                    

"Kuidas me nüüd üles saame?" küsis Charlotte. "Noh... arvestades sellega et mitte keegi meist ei ole 4 meetri pikkune, siis peame ilmselt kasutama abi." vastasin. "Kelle abi?" küsis Charlotte. "Ma ei tea eks siis lihtsalt ootame." vastasin. "Miks teil üldse on vaja saada sinna ülesse?" "Me peame magamis asjad tooma." ütles Nellu. "Te jääte ööseks?" Küsisin ma. "Muidugi! Me jääme siia terveks nädalaks!" Vastas Nellu. "Okei. Võibolla ongi parem kui te jääte. Siin on viimasel ajal üsna kõle." ütlesin ma.
"Näe vaata seal on mingi poiss!" karjus Helery õnnest, arvates et oleme nüüd pääsenud.
"Emmm... See on mu naaber...." ütlesin ma natuke arglikult.
"Noh siis palume talt abi ja kõik ongi korras ju!" ütles Nellu.
"No... Ma ei tea... Ma vist nagu meeldin talle aga ma ei julge temaga rääkida..." laususin "veidi" arglikult.
Tüdrukud vaatasid mind kas-sa-teed-nalja pilguga ja siis purskasid naerma. Helery naerab nagu lehm, saan alati ta naerust krambid. Nii ka see kord.
Veidi aja pärast naerukad lõppesid.
"Ahh... Las mina teen seda. " Ütles Charlotte.
"Oled sa kindel?" Küsisin.
"Jah. Täiesti kindel." Vastas ta.
"Vaata et sa siis teda ära ei sebi!" Ütles Helery jälle peaaegu naerukatesse surres.
"Mul on siiani oma Markus." Vastas Charlotte. 
"Siis on see poiss minu jagu." Vastasin Heleryle otsa vaadates ja siis vaadates kuidas ta naerukad saab. Tüüpiline Helery. Ta käitub nagu oleks 9 aastane. Pean talle vist tõesti meenutama et ta on 19.
"Hea küll. Hakkab siis pihta." Ütles Charlotte. Ta kõndis naabrite aia kõrvale. Saime põhimõtteliselt naerukad sest aed oli 5 meetrit kõrgemal kui Charle ja ta nägi nii imelik välja. Ja siis see algaski.
"Õu kuule sina seal!" Hakkas Charle karjuma.
Poiss pööras veidi pead.
"Jah just täpselt sina. Vaata alla." Karjus Charle talle.
"Omfg kuidas te sinna saite?!" Oli poisi esimene reaktsioon.

Ma Tahan Tagasiحيث تعيش القصص. اكتشف الآن