3. Peatükk

54 7 4
                                    

"Kuule aita meid siit välja, praegu pole õige aeg küsimusteks!" karjus Charlotte poisile.
"Aa e jah kohe." pomises poiss ja jooksis ilmselt redelit tooma.
Veidi aja pärast oli ta tagasi. Tal oli käes redel. Ta asetas redeli meie aeda. Me ronisime ükshaaval välja.
"Nii. Nüüd rääkie mis toimub" vaatas poiss meid segaselt.
"Minaeitea, me kuulsime muruniiduki häält, vaatasime aga seal polnud kedagi. Järgmisel hetkel tuli muruniiduk maa alt välja. Siis me jooksime maja ette. Ja siis Elisa läks vaatama kas see on ikka veel seal alles ja kui ta tagasi tuli, siis oli meie maja põhimõtteliselt maa all niiet jah" vuristas Helery ette.
Poiss naeris selle peale alguses aga kui ta nägi meie tõsiseid nägusid siis naeratus ta näolt kadus.
"Nojah. Sellel majal on tegelikult legend" lausus ta.
"Kuidas palun?" ehmusin ma ja teiste tüdrukute suud vajusid lahti.
"Legend." kordas poiss.
Ajasime silmad punni ja kummardusime poisile lähemale.
"Räägi meile" ütlesin ma.
"Noh, räägitakse et kunagi elas siin üks noor tüdruk oma perega. Kui tüdruk sai 16 siis tabas teda ootamatult raske haigus ja ta läks hulluks. Ta lõhkus asju, karjus täiesti lambist ja üritas ennast tappa. Ühel päeval kui ta vanemad polnud kodus, siis see tal ka õnnestus. Räägitakse et kui ta laip leiti, siis oli terve maja musta suitsu täis. Aga põlenud ei olnud midagi. Hiljem avastati et tüdrukul puudus süda ja selle asemel oli metallist klomp.
Ja nüüd kummitab see tüdruk seal ja teeb kohutavaid asju. Ka kunagistel elanikel oli siin probleeme. Nad müüsid maja maha. Ilmselt sinu emale jah?" küsis poiss.
"Jah" vastasin.

You've reached the end of published parts.

⏰ Last updated: Jan 15, 2016 ⏰

Add this story to your Library to get notified about new parts!

Ma Tahan TagasiWhere stories live. Discover now