Kadunud.

Õudus unenägu

Ma näen unes,et olen mingis tänavas. Majad on vanad ja lagunenud. Siin pole ühtkit hingelist. Kuidagi vaikne. Ma kõnnin mööda tänavat. Märkan ühte punast maja, kuidagi kummaline. Aknad ja uksed on katki, majal on vist 2 korrust, puud on murdunud ning lilli pole ollagi. Kuulen kogueg üht sositavat häält sellest hetkest kui majja sisenesin ,,tule siia , siit poolt saab välja valguse poole"
Järsku see hääl muutub.
,, Kallis Bella, kus sa oled me isaga ootame sind." Ütleb ema.
,, Ema, ma olen siin, ma ei näe sind" karjun mina.
,, Kallike,me oleme üleval magamistoas, tule siia." Ütleb ema.
Ma jooksen ülesse, siin pole kedagi, ainult tühi tuba ja üks vana kapp.
,, Emaa, ma ei leia sind" karjun mina nuttes.
,,ma olen siin, vetsus, ma jäin kinni." Nutab ema.
Läksin vetsu, polnud kedagi. Ah keda ma lollitan. Raudselt mingi pettus. Ma hakkasin uksest välja minema kui äkki näen oma ema ja isa. Nad seisavad tee peal. Kaugelt tuleb auto. Nad ei liigu.
,, Ema, isa tulge ära teepealt, ruttu." Karjun mina.
,, ruttu, palun" hõikan jälle.
Nad ei liigu. Saavad autolt löögi. Kukkuvad maha ning ma jooksen nende juurde.
,, ema eiiii" nutan mina
Hakkan ema kallistama, aga ta kaob nagu imeväel samuti ka isa. Mis toimub! Lõpuks näen kaugel oma õde. Hakkan tema poole jooksma, aga põrkan vastu klaasi.
,, õdeeeeee!!!" Tambin mina.
,,Bella,aita mind"
,, õdee, ma ei saa, kus sa oled!"
,, Bella, appi, apiiiii!"
Näen kaugelt ühte meest. Ta tuleb klaasi juurde. Jõuab minu õe juurde.
Mees: ,, Kes sul siia lubas tulla,ah?"
Õde,, Pole sinu asi!"
Mees: ,, Tule, ma viin su tagasi."
Õde,, Ei saa, Bella on siin!"
Mees: ei näe teda, tule juba!
Mina eiiiiiii, ma olen siin , õdee, kas sa kuuled mind!
Õde Bella,ma olen siin, ära lase neil mind kaasa võtta!
Mina kuhu kaasa võtta?
Õde sa pead minema, nad muidu tulevad sulle järgi, mineeee, jäta mind,ma saan hakkama.
Mina Mis siis kui ei saa, kuhu nad su viivad.
Õde ma lähen emme ja issi juurde, seal on soe ja hea olla.
Mina Mis emme ja issiga juhtus? Räägi minuga! Hallo!
Õde ma pean tagasi minema, me ei saa enam siit ära, me oleme lõksus, sa pead oma biffi ülesse leidma , tema on sinu ainus lootus, mineeee nad ei või sind näha!! Mineeeee!😠
Mina: ma ei jäta sind siia, ma tulen otsin teid ülesse!
Õde mineee!! Nad tulevad, jookseeee! Ruttu!
Ma hakkasin nutma ning jooksin kuhu jalad viisid.
Varsti hakkas mule paistma tuttav maja, see oli minu biffi maja. Koputasin , uks avanes. Astusin sisse ja mu biff tuli.
Biff: sa jõudsid, ma võin öelda neile, et oled ohutus kohas!
Mina mis asja siin toimub! Seleta mulle!
Biff see on keeruline, tule lähme ma näitan sulle üht videot, siis saad aru.
Läksime filmi vaatama, jube, mu vanemad surid auto õnnetuses, mu õde oli üksi pimedas sõbra juurest koju tulnud , kui ta varstati ning ta suri koos vargaga.Seepärast see mees seal oligi. Minu biff ei suutnud mind leida, kuna ma kadusin peale pere surma. Mul oli ka üks mälu haigus, mis tõttu ma ei mäletanud hästi.
Selgus ,et mu biff ja mina saame neid päästa ning saata nad taevasse. Ma hakkasin nutma filmi lõpus. 😭😭😪😥😰😓😢😫😞😭
Ma ei suutnud enam, ma sain teada, et see kõik polnud juhuslik. See oli planeeritud, mingi inimese poolt kui nii võib teda nimetada. Me pidime ta ülesse leidma. Ma hakkasin biffiga jälgi uurima. Ennem kui jõudsin midagi öelda, kuulsin üleval suurt mürtsatus, me läksime vaatama. Ma ehmusin ning ärkasin unest ülesse. Läksin ema isa tuppa ja mis ma nägin..... 😱😨😰
Uus osa varsti. Olge tublid! 😘 loodan, et polnud liiga pikk.