Lõpuks on see põrgu läbi ja ma saan minna maale. Ma ei pea enam neid vastikult irvitavaid nägusi nägema. Praegu kõnnin koju, et panna asjad kokku ja siit linnast ära sõita. Panen kõrvaklapid pähe, et need halvad mõtted eemale saada. Oeh vanaema helistab. "Hallo?" "Hei kullake, millal sul buss väljub?" "Aa ma praegu houmi, panen asjad kokku ja siis kell 15:00 väljub buss ja sõidab mingi 1h?" "Olgu me vanaisaga ootame juba. Aa kuule viitsid külapoest läbi käija ja meile leiba tuua?" "Ikka saab" Lõpetasin kõne. Ma nii igatsen vanaisa ja vanaema. Nägin neid viimati kui olin 14? Kohe olen kodus ka. Koju jõudes pakkisin asjad ja sõin kõhu täis. Jätsin isale kirja. Mu ema ja isa on lahus ja ema elab Pariisis. Hakkasin siis bussijaama kõndima. Kui jõudsin bussijaama, ostsin pileti ära ja läksin bussi. Bussi väljumiseni oli veel 1minut kui üks poiss jõudis napilt bussile. Panin kõrvaklappid pähe ja muusika tööle. Poiss ostis pileti ära ja kui ta minu poole pööras. Ma ehmatasin nii ära, see oli mu kooli kõige populaarsem poiss. Ma vist punastasin. Ta tuli istus minu kõrvale kuigi bussis oli veel vähemalt 10-15 kohta. Ta lehvitas mulle, et ma kõrvaklapid peast ära võtaksin. Võtsin kõrvaklapid peast ära ja ta tutvustas end:"Hei mu nimi on Henry", "Tean" ütlesin päris enesekindlalt. " Ta oli väga imestunud: "Oot mida? Aa kas sa oledki see...eeee Jessica?"otsustasin vastata emotsioonitult "Mhm" "Ära muretse ma ei usu su "sõprade" räägitud jama" "Mhm"ütlesin jälle nagu mind ei kotiks "Aa hmm.. kuhu sõidad siis?"ehmatasin veidi selle küsimuse peale "Vanavanemate juurde" "Kloogale?" "Mhm"proovisin käituda nagu mind ei huviataks miski kuigi tegelikuses oli mul nutt kurgus. "Olgu, ma lähen ühe sõbra juurde. Tal tuleb väikest sorti pidu" "Ei küsind" ma ei tahtnud olla ülbe, kuid miski minus ütles, et ma pean enda emotsioone vihaga näitama. "Miks nii kuri? Tegin ma midagi valesti?" ütlesin jälle täiesti ükskõikselt: "Ei, kõik on täiesti okei" ta küsis jälle: "Igatahes...tahaksid sa tulla sinna peole?" "Mina? Ma olen mingi luuser ju" ma olin äärepealt nutma puhkemas "Haha, ei ole. Esmalt oled sa väga ilus tüdruk ja tundud arukas" naeratasin ja noogutasin. Rohkem me midagi ei rääkinud teepeal. Toppisin kõrvaklappid tagasi kõrva ja panin muusika täisvõimsuse peale. Varsti olimegi kohal. Läksin bussist maha ja Henry tuli jälle mu juurde. Miks ta stalgib mind? "Kuule Jessica, palun ära igno mind. Ma tõesti tahan sind tundama õppida ja sinuga sõbraks saada." "Oeh olgu, alustame siis otsast. Tere minu nimi on Jessica ja ma olen totaalne luuser" Selle lause peale hakkasin täiest kõrist ulguma. Istusin teeservale ja lihtsalt nutsin. Henry istus mu kõrvale ja järsku olin ma ta embuses? Täiesti võõra poisi embuses, kes tundus tol hetkel nagu eluaegne sõber. Kui olin maha rahunenud tõstis Henry mu pea ja ütles mulle "Sa oled kõige ilusam tüdruk, keda ma kunagi näinud olen ja kohe päris kindlasti pole sa luuser" Tõusin püsti sama tegi ka Henry. Kuivatsin pisarad ja vaatasin Henryle otsa. "Aitäh Henry, ma arvan et meist võivad sõbradki saada. Kui sa viitsid, tule minuga poodi kaasa?" "Muidugi tulen, ma pidingi Kristo juurde midagi kaasa ostma." Kõndisime poodi ja rääkisime üksteistest natuke. Sain teada väga palju Henry kohta ja ma poleks arvanudki, et ta hoopis selline on. Koolis tundus ta nii ülbe egomaniakk, aga siin oli ta hoolitsev, rõõmus ja väga tore poiss. Kui olin poest vajalikud asjad ära ostnud hakkasime meie küla poole kõndima, sest me olime juba saanud teada, et oleme samas külas. Kõndisime läbi metsa, kuid ühe koha peal läksid meie teed kaheks. Tegin Henryle kalli ja jätsin hüvasti. Henry on väga hea kuulaja ja sõber. Jõudsin vanavanemate majani ja juba jooksis mulle vastu vanaema koer Krissi. Tegin talle pai ja nunnutasin teda. Ukse peal sesis vanaisa. "VANAISA!" Jooksin ja kallistasin teda väga kõvasti. Läksin kööki ja seal polnud vanaema, vaid mu ÕDE? Jah mul on õde, aga kui ema ja isa lahutasid läks õde ema juurde elama. Ma hakkasin nutma ja jooksin oma õde kallistama. See oli kõige parem asi tänase päeva juures. Varsti astus sisse vanaema. "Me arvasime, et te tahaksite üle pika aja üksteist näha jälle" "Oh VANAEMA!"Ma hakkasin isegi peaaegu nutma rõõmust. Ma kallistasin vanaema väga kõvasti. Vanaema ja vanaisa maja on veidi vanamoodne ehk "old school", aga see eest väga ilus ja hubane. Sellel on 2korrust. Nüüd, aga natuke mu õest. Ta on 14 aastane, ta nimi on Karmen ja ma pole teda 2aastat näinud. Pakkisin enda toas asju lahti kui keegi mu uksele koputas. See oli vanaisa. Mu vanaisa nimi on Otto ja vanaema nimi on Marin. Karjusin: "Sisse!" "Hei kullake" "Tsau" "Sellest on väga palju aega mõõdas kui sa siin viimati käisid" ütles vanaisa veidi solvunud ja kurvalt. "Ma tean vanaisa, palun anna andeks" Mul tulid pisarad silma. Vanaisa tuli minu juurde ja kallistas mind väga tugevasti. Ta sosistas mulle kõrva. "Ma ei taha sind ja Karmeni kaotada samamoodi nagu ma oma tütred kaotasin.." "Mh vanaisa sa pole neid kaotanud, nad on täiesti elus ja terved. Pealegi ma helistasin eile tädile ja ta tuleb nädalavahetusel perega siia." "Jessi sa oled kullatükk". Kui vanaisa ära hakkas minema sosistasin ma talle kõrva: "Ma luban sulle sa ei kaota meid!" Vanaisa naeratas ja lahkus. Hakkasin alla minema, kuid trepil tuli mulle vastu Karmen.
Varsti kirjutan edasi. Raamat tuleb ühestükis, kuid lood tulevad siia eraldi osadena.
