Trepil tuli mulle vastu Karmen. Ta vaatas mulle otsa ja tal oli nutt kurgus. Ma läksin ta juurde ja kallistasin teda väga kõvasti. Sosistasin talle kõrva: "Nüüd ma ei lase sind kunagi ära, ma luban sulle!" Ma tõstsin ta pea üles ja naeratasin talle. Võtsin tal käest kinni ja me läksime alla. Vanaemal oli juba söök valmis, ta oli teinud kapsasuppi. Sõime kõik koos lõunat ja rääkisime, mis me vahepeal teinud oleme. Otsustasin oma "sõpradest" ja Henryst mitte rääkida. Kui olin lõpetanud tänasin ja jooksin enda tuppa. Mulle tuli kõne, see oli mu klassivend Kaspar. Võtsin vastu:"Sau Kassu!" "Hei beib, kuule kuulsin, et sa Kloogal?" "Jap, vanavanemate juures." "Tore, kuule õhtul viitsid me siin Kristo maakodus, et kui tahad tule ka. Siia tuleb teisi tüdrukuid ka jne. Pealegi kuulsin, et said juba Henryga tuttavaks?"ütles ta naerdes. "Kss! Olgu ma tulen, aga las keegi tuleb mulle kaheteeristi juurde vastu muidu ma ei oska tulla. Mis kell üldse?" "Mmm.. ole poole tunni pärast seal teeristi juures, ma saadan sulle kellegi vastu. Ise ma kahjuks tulla ei saa." Ütlesin:"Tsau" ja lõpetasin kõne ära. Vahetasin riided. Panin jalga teksad ja suvalise topi. Jooksin alla. Läksin kööki ja seal istus vanaisa ja luges lehte. "Heii, vanaisa kuule?"püüdsin ma hakata punnima. "Jah?" ta vaatas mulle korraks otsa ja luges siis edasi. "Mmm..see, et mul elab üks sõber siin lähedal ja see, et..kas ma võin sinna minna. Ma luban, et olen õhtuks tagasin." ütlesin õhinal. "Oota siis korra ma arutan seda vanaemaga." Olin juba nii õnnelik, sest enivei nad lubavad. Istusin köögis kui nurgatagant tuli välja Karmen. Ma ehmatasin päris korralikult. Ta oli kurva näoga. Ma küsisin:"Karmen, mis lahti? Kas juhtus midagi?" "Emm..see, et kuule kas ma võin sinuga kaasa tulla?" ta vaatas mulle otsa väga kurva näoga. Tegelikult saan ma temast aru, kuna ta õde tõmbab mingile peole ja ta peab üksi koos kahe vanainimesega jääma. Andsin alla ja ütlesin:"Olen nõus, ainult juhul kui sa ei räägi kellelegi, mis seal toimuma hakkab." Karmen noogutas ja juba jõudsid kööki tagasi vanaisa koos vanaemaga. Nad olid tõsiste nägudega. "Hiljemalt kella kümneks oled kodus" Olin väga rõõmus ja kallistasin neid. "Ahjaa Karmen tuleb ka?" Vanaema oli väga tõsine ja ütles siis:"Jess, sa tead, et siis sina vastutad tema eest kui midagi juhtuma peaks." Mul hakkas hirm, kui tõesti midagi juhtuma peaks. Vaatasin Karmeni poole ja ta oli väga kurva näoga. Ikka väga kurva. Muutusin siis enesekindlaks:"Jah, mina vastutan"ütlesin julgelt. "Hea küll, võite minna" ütles vanaisa rahulolevalt. Karmen jooksis ülesse, et riided ära vahetada. Panin ruttu tagi selga ja tennised jalga. Karjusin Karmenile:"KARMEEEN! Me jääme hiljaks!" Ta juba kappaski alla. Ta pani jope selga ja tennised jalga ja me asusime teele. Olime viis minutit kõndinud ja me hakkasime lähenema teeristile. Seal seisis üks poiss, aga ma ei näinud ta nägu. Olime juba lähemale jõudnud kui poiss keeras ümber ja see oli HENRY? Läksin Henry juurde ja kallistasin teda. "Sau Henry, see mu õde Karmen" Henry oli rõõmus meid nähes. Ta vaatas mulle silma ja ta pilk oli rahul olev. Kõndisime sinna poole ja me Henryga kõndisime Karmenist veidi ees pool. "Niiet õde?"vaatas Henry mulle otsa. Muutsin jälle kurvaks:"Ma polnud teda kaks aastat näinud ja see oli tänase päeva parim hetk." "Anna andeks Jessica, ma ei tahtnud su tuju jälle ära rikkuda."Henry oli nii mures minu pärast, aga miks? "Henry kuule, miks sa nii muretsed minu pärast?Sa juba oled mulle nagu parim sõber" Henry muutus tõsiseks:"Ma ei tea ma tunnen, et sa oled inimene, keda ma pean lohutama ja sulle toeks olema." Tol hetkel ta pilk mulle oli nii sügav ja kummaline. Jäin seisma ja ootasin Karmeni järgi. Vaatasin selja taha ja teda polnud. MIS ASJA? TEDA POLNUD? MA EI OLNUD OMA LUBADUST PIDANUD!! Tol hetkel varises mu maailm kokku ja ma kaotasin teadvuse.
