Kristo läks keeras mussi põhja. Terve öö me lihtsalt tantsisime koguaeg ja rahvast tuli aina juurde. Tantsisin nii kaua kuni jalad enam ei kandnud. Hakkasin kukkuma, sest mu jalad oli kohutavalt valusad. Õnneks jõudsin istuda kuhugi kivi peale. Pea valutas hirmsalt ja jalad lõid tuld. Nägin mingit poissi enda poole tulemas. Ta istus mu kõrvale. See polnud Henry, ega Kristo. See oli keegi keda ma ei tundnud. "Tere, minu nimi on Fred." tutvustas end poiss. Itsistasin selle peale ja laususin:"Meeldiv tutvuda Fred." "Vabandust ma ei kuulnud su nime?" oli ta segaduses. Hakkasin kõva häälega sellepeale naerma. "Seda ma praegu ei avalda, tahad jalutama minna?" Fred vaatas mulle küsiva näoga otsa ja vastas siis:"Võib." Naeratasin selle peale. Tõusin kuidagi püsti, aga koheselt kukkusin maha. Mul tõesti jalad ei liikunud enam. Fred võttis mu sülle ja viis majja, sinna tuppa, kus ma ärganud olin. Ta pani mu diivanile ja ise istus sinna kõrvale. Panin pea padjale, mis seal diivanil oli ja nii kui pea patja puudutas olin ma sügavas unes. Mind ei huvitanud enam miski. Hommikul ärgates oli täielik vaikus. Teiselpool diivanit magas mingi tüdruk. Tõusin vaikselt diivanilt püsti ja liikusin kaminatoa poole. Seal magasid paljud inimesed maas ja nedest mööda saad oli üpriski raske. Astusin siis verandale ja hingasin seal sügavalt sisse ja välja. Vaatasin seda imelist loodust seal kandis, kuid järsku võttis keegi mult ümbert kinni ja kallistas mind. Pöörasin näoga tema poole ja see oli Kaur. Kaur on mu klassivend ta on üks sellist tüüpi inimene, kes magab kõigiga. Ma jälestan teda. Lükkasin ta eemale, aga kuna ta oli veel pool joobes kukkus ta kuidagi nii suure kolksuga vastu maad. Varsti olid kõik seal verandal ja vaatasid Kauri, kes oli vist teadvuse kaotanud vms? Mul oli väga kohkunud nägu. Ma ei teadnud mida öelda ja ma lihtsalt jooksin metsa. Tol hetkel oli mul täiesti ükskõik kuhu. Kuulsin veel kedagi järele jooksmas, aga ma ei teinud sellest eriti välja. Jõudsin kuhugi tiigi äärde. Istusin lihtsalt kuhugi puu alla maha ja mõtlesin kõik uuesti läbi. Järsku ütleb keegi mu kõrval:"Ma loodan, et ta oli selle ära teeninud." Vaatasin kõrvale ja see oli Henry. Naeratasin talle, aga koheselt mu pilk kivistus. "On temaga kõik korras ikka?" muretsesin, sest ma ei tahaks eriti mõrvar olla. "Ma arvan küll, ega ma sinna ei jäänud ma jooksin sulle järgi"naeris Henry. Naeratasin selle peale õrnalt. Istusime seal ja vaatasime seda tiiki. Varsti hakkasin ma värisema, sest jube külm oli. Henry märkas seda ja andis oma jaki mulle. See andis veidi sooja juurde, aga külm oli jätkuvalt. Henry istus mulle lähemale ja võttis ümbert kinni, et ma sooja saaksin. Mul hakkas kohe soe, isegi palav. Ma panin pea ta õlale ja ütlesin kusagilt täiesti lambist:"Henry, aitähh, et olemas oled." Ta võttis mind põhimõtteliselt oma kaissu. Me istusime seal paar tundi vähemalt ja ma rääkisin talle selle Kauri teema ka ära, kuni järsku tulid Reilika ja Kertu. Reilika hüüdis: "Hei teie! Tulge rahvas hakkab laiali minema ja Kaur on väga vihane" Vaatasin Henryle hirmunult otsa ja tõusin püsti. "Mina küll sinna ei lähe enam, Kaur tapab ära mu." Ma läksin täiesti paanikasse. Hakkasin edasitagasi ringi käima, järsku haaras Henry minust kinni, kallistas mind ja sosistas mulle kõrva. "Ma luban ma ei lase kellelgi sulle haiget teha! Ma luban Jessica!" Kallisasin teda ja naeratasin suurelt. Ta võttis mult käest kinni ja me hakkasime metsast välja kõndima. Kertu rääkis, kui närvis Kaur oli ja et ta oli seal verandal nii märatsenud, et terve see veranda oli täiesti puru. Jõudsime maja juurde ja nähes meid tormasid kõik minu juurde.
Üle pika pika aja tulid jälle mõtted tagasi. Loodan, et meeldis.
Grete
