Ärgates leidsin, et olen kusagil võõras ruumis. Seinad olid tumedat värvi ja põrand oli puidust. Kuna väljas oli valge ja akendest tuli valgust nägin, et ruumis oli veel üks kapp ja tugitool. Mina lamasin valgel diivanil. Kuulsin õuest hääli ja muusikat. Ma ei mäletanud väga juhtunust midagi. Tõusin diivanilt püsti ja läksin avasin ukse. Järgnev tuba oli suur ja avar. Paremal pool oli suur diivan ja kamin, kus põles tuli. Vasakule poole minust jäi söögilaud. Läksin välisukse poole. Tegin selle lahti ja vastu vaatasid mitmed silmapaarid. Lõpuks tõusis üks poiss püsti ja ütles:" Hei Jess, sa ärkasid. Tule ma tutvustan sulle inimesi." Olin hämmingus. Kas ma teadsin seda poissi? Kus ma üldse olin? Ma ju tulin maale vanavanemate juurde ja oot? Mu õde? Hakkasin kõva häälega karjuma: "KARMEN!" Tol hetkel mind absoluutselt ei huvitanud miski muu. See poiss tuli ja tõmbas mu teise tuppa. Ma olin vihane ja karjusin, et ta mu lahti laseks. Ta pani mu istuma sinna diivani peale kus ma ennem ärganud olin. Ta vaatas mulle otsa ja siis maha. "Jess ma ei tea, miks sa mind ei mäleta, aga ma olen Henry. Poiss, keda sa bussis kohtasid." Ma vaatasin talle otsa ja korraga meenus kõik. Läksin ja kallistasin teda. "Karmeniga on kõik okei" ta vaatas mulle nii rahulolevalt otsa, et ma rahunesin maha ja mul meenus kõik. "Kus ta on?" küsisin Karmeni kohta. Henry naeratas ja vastas:"Nad läksid koos Vanessaga jalutama ja Vanessa saadab ta koju,"Ma vaatasin Henryle kurja näoga otsa "aga sul pole põhjust muretseda, sest Vanessa on väga tore tüdruk." Hingasin korra sügavalt sisse ja välja. Ta võttis mul käest kinni ja tõmbas mind rahva juurde tagasi. Seal oli väga palju toredaid inmesi. Hakkasin maha istuma kui keegi jooksis mu juurde ja kallistas mind. Arvasin, et see on Karmen, aga ei. See oli üks inimene, kes rikkus kõik mu elu ära. Tema pärast on mu koolielu tuksis. See oli Kertu. Me olime Kertuga lapsest saadik parimad sõbrad, aga just hiljuti ta rikkus kõik ära. Nüüd saate teada, mis siis tegelikult juhtus. Nimelt Kertu ja veel paar inimest kirjutasid minu allkirjaga õpetaja Georgile kirja, kus ütlesid, et armastan teda. Tegelikult Kertu on eluaeg selline olnud, et teeb sellised rumalaid tükke, aga sellega läks ta üle piiri. Kuna Kertu on populaarne rääkis ta sellest kõigile ja mind kutsuti isegi dire jutule. Õnneks seal sain asja kuidagi lahti seletatud. Koolis narrimine ikka jätkus. Lükkasin Karolini endast eemale ja vaatasin talle väga kurja näoga otsa. Ma olin kohe plahvatamas. Henry võttis mu käest ja vaatas mulle tõsiselt silma ja seejärel naeratas. Lasin Henry käest lahti ja jooksin tuppa. Toas istus üks tüdruk ja silmitses kaminas põlevat tuld. Istusin ta kõrvale ja küsisin:"Mis selles leegis nii põnevat on?" Tüdruk jälgis ikka tuld. Ta ohkas ja vaatas mulle otsa:"Kurbus" Naeratasin enesekindlalt ja noogutasin. "Muide mina olen Jessica." Tüdruk naeratas:"Reilika" Istusime ja vaatasime tuld kui tuppa tormas Kertu. "Jess me peame rääkima." Läksime temaga majast välja. Ta hüüdis teistele, et me lähme jalutama. Henry vaatas mulle tõsiselt otsa, naeratasin talle ja lehvitasin. Kõndisime mõõda maanteed Kertuga. Ta vaatas mulle otsa pisarad silmis: "Jessica, see mis ma tegin ma kahetsen seda, VÄGA. Ma soovin koguaeg, et sa mulle andestaksid" Jäin seisma. Mu pilk oli tardunud ühele kohale. Ma pidin kohe plahvatama vihast, aga selle asemel hakkasin haledalt ulguma. "Sa läksid seekord selle naljaga liiga kaugele ja tegid mulle haiget" ütlesin läbi pisarate. Istusime keset maanteed maha. Kusagil polnud näha ühtegi hingelist. Istusime vaikuses. Korraga ütles Kertu:"Ma kohtasin poissi." Tol hetkel sai mul mõõt täis. "Kurat võtaks Kertu me tulime siia, et rääkida sellest, mis juhtunud on ja sina hakkad rääkima sellest, kuidas sa mingit poissi kohtasid?"Hakkasin ära kõndima kui ta mu käest haaras. "Oota Jess, ma ei mõelnud nii. Lihtasalt ma ei oska enam olla. Ma vajan sind. Sa oled kõige parem sõber maailmas. Palun anna mulle veel võimalus, ma luban, et sellist asja ei juhtu enam." Vaatasin teda kui armetu oli ta tol hetkel. Samas kui koolis oli tal nalja kui palju. Pigistasin silmad kinni, üle mu põskede voolasid pisarad. Sosistasin nagu keegi ei kuuleks:"Jah" Kertu vaatas mind imestunult:"Sa annad mulle andeks?" Noogutasin, pöörasin selja ja hakkasin tagasi kõndima. Kertu seisis paar sekundit koha peal seejärel jooksis mulle järgi ja kallistas mind väga tugevasti. Kõndisime tagasi peopaika. "Kes see mister salapärane on siis?" küsisin uudishimust. "Tema ongi see kelle suvekodus me oleme praegu.." itsitasin vaikselt ja küsisin siis:"Kristo või?"Kertu jäi seisma:"Kust sa tead?"naeratasin ja laususin:"Ta on Henry buddy" Kertu itsitas. "Mis?" küsisin ja togisin küünarnukiga teda. "Ei, mis sul Henryga mingi "värk" vä?" naeratasin õrnalt:"Ma ei teagi, vist mitte. Ma ei tea ta on väga tore ja nii, aga ma ei meeldiks talle enivei." Kertu vaatas mulle tõsiselt silma ja ütles:"See, kuidas ta juba vaatab ja räägib sinust reedab kõik ära." "Mis, mis ta rääkis minust?" Kertu naeratas suurelt:"Ta koguaeg räägib sinust ükskõik mida, aga sina oled talle nagu mingi esmatähtis. Tal on alati see, et peaasi kui sina oled olemas." Rääkisime veel veidike poistest ning varsti olimegi kohal. Henry jooksis meile vastu. "Kõik korras?" küsis ta mulle murelikult otsa vaadates. "Jah, kõik okei." ütlesin naeratades. "Ma olin nii mures su pärast" selle lause peale puhkesin ma naerma ja Kertu itsitas mu kõrval. "Henry ma olin ainult 15 minutit ära" Henry punastas:"Ma tean." Istusime laua äärde ja grill oli ka just valmis saanud. Istusin Reilika ja Henry vahel. Märkasin, et Henry vaatab mind koguaeg. Punastasin ja itsitasin vaikselt. Kui söödud siis Kristo läks keeras mussi põhja. Õnneks see kedagi ei häirinud, sest see maja oli pärapõrgus. Järgmine maja oli 10km kaugusel.
Vabandust, et pole ammu kirjutanud. Mul polnud plaaniski tegelikult seda osa selliseks teha, aga mõtted hüppasid pähe. Loodan, et teile meeldib. Püüan kiiremini valmis saada nende tükkidega.
Teie Grete
