Kooliaeg oli lõppemas. Õpilased lähevad suvevaheajale ja nii ka siin Eestimaal. Me kõik läheme lahku, kuna siiski on põhikool lõpetatud. Kõik said edasi. Eksamid olid rasked, aga noh jah. Ma mäletan veel kui me kaks päeva varem eksameid ei rääkinud üldse. Vaid õppisime. Oeh, aga nüüd on see minevik. Suvi on ees pikk ja soe. Loodetavasti saan käia palju õues, saan olla palju sõpradega ja muud sellist.
Kõndisin koju. Alles oli lõppenud aktus. Poisid, peaaegu mehed, olid viigipükstes ja triiksärkides. Tüdrukud, peaaegu naised, olid kleitides.
Astusin tuppa. Kevin, mu vend, ja vanemad rõõmustasid mind nähes. Nad olid enne juba lõpetamise puhul õnne soovinud. Ma istusid diivanile, kus kõik olid. Isa alustas juttu: "Täna tuleb tugev torm. Algab mingi tunni või kahe pärast," ütles isa ja vaatas meid kõiki. Ohkasin. Olin otsustanud siiski täna veel õue minna. Tõusin diivanil, mitte midagi öeldes, ja jalutasin oma tuppa. Väsimus oli suur. Vajusin kohe oma toa kõrval olevale diivanile lössu. Ma mäletan ikka veel kui me siia kolisime. Siia hiiglasuurde majja. Ma tõusin diivanilt püsti ja liikusin kappide juurde. Võtsin ühest sahtlist kõrvaklapid ja MP3e. Võtsin veel raamatu ja liikusin voodi juurde.
Olin lugenud juba üle tunni ja torm oli suur. Vahepeal oli päris pimedaks läinud ja tuld ei põlenud. Mul hakkasid juba silmad valutama pimedas lugemisest kui tuli meelde, et ma olen ikka aktuseriietega. Ohkasin. Tõusin voodilt, viskasin kõrvaklapid voodile ja võtsin kapist riided. Otsustasin panna teksad ja õhukese t-särgi. Ohates kõndisin tagasi voodini kui kuulsin kuidas keegi meil pööningul kolistab. Alguses mõtlesin, et rotid kuid siis tuli meelde, et see on nii uus maja ja siin ei saa olla rotte ega hiiri. Panin MP3e kinni ja raamatu lauasahtlisse. MP3e ja kõrvaklapid jätsin voodile. Ma läksin oma toast välja ja liikusin alumisele korrusele. Tühjus. Läksin üles korrusele tagasi. Liikusin venna ukse juurde ja koputasin. Tegin ukse lahti. Tühjus.
