Proloog

61 8 9
                                    

Mõned kuud tagasi

Kui hea oli kodus olla, mõtlesin ma, lastes päikesel paitada enda põski ja tuulel sasida oma juukseid. Ma olin teinud kõik, et siit väikelinnast minema saada ning maailma avastada, kuid pidin tõdema, et olin just siin, kus ma olema pidin. Aspen Fallsis, mis oli ja jääb mu koduks.

See väikelinn, mille iga nurk ja tänav olid täis mälestusi, oli mulle alati turvapaigaks olnud. Ma olin nautinud Aspen Fallsist eemal olekut, kuid mitte miski ei saanud võistelda selle rahu ja kodusoojusega, mida see väikelinn mulle pakkus.

Enne veel, kui seadsin sammud oma lapsepõlve kodu poole, hingasin endasse merehõngu. Lained merel mäslesid, kattudes minu sisemuses möllava tormiga. Ma olin tagasi Aspen Fallsis, kuid mida kuradit ma siin väikelinnas tegema hakkan? Peale seda, kui Robert mu maha jättis ja mind kodust välja viskas, ei olnud mul aimugi, kuidas oma eluga jätkata. Ma olin pühendanud oma elu kirjutamisele, kuid ma tundsin, et ma pean tegutsema. Ma ei saanud jääda koduseinte vahele istuma ja mõtlema kõigele, mis oleks võinud olla. 

Ma ei oleks saanud mitte midagi parandada. Kui Robert oli mulle teatanud, et ta on leidnud kellegi teise, siis ma üritasin. Päästa ei olnud aga midagi ning kui mees oli mind kodust välja visanud, sain ma aru, milline jobu oli Robert tegelikkuses olnud. Leppisin tõsiasjaga, et mind oli petetud ja lubasin endale, et ma ei armu enam iial. Armumine on nagu illusioon mustkunstis: ilus meelepete, mis kestab vaid sekundi. Ma ei tahtnud enam selle meelepette lõksu langeda, sest lihtne oli lasta end sellesse sügavikku kiskuda, kuid sellest väljatulek oli veelgi raskem.

Istusin autosse, hingates sügavalt sisse ja välja ning käivitasin mootori. Ma olin jõudnud tagasi koju. 

Täiuslik IllusioonWhere stories live. Discover now