Täiuslik Illusioon

4. Peatükk

Adalyn

Vahtisin tühja paberi lehte enda ees, püüdes sõnu ritta seada. Kuid mida ei tulnud, olid sõnad. Minu lugejad ootasid järgmist romaani ning tähtaeg oli kohe-kohe kukkumas, aga paberile ei voolanud mitte ühtegi lauset. Minu agent kirjastusest, Emma, ootas esimest mustandit, kuid mul ei olnud talle mitte midagi anda.

Täpselt kaks aastat tagasi ilmus minu esimene romaan, saavutades kõigi üllatuseks koheselt populaarsuse, asudes esimesele kohale edetabelites. Ma ei osanud uneski ette näha, et minu loodud tegelased ja nende lugu võiks inimestele korda minna, kuid esimest korda elus olin oma saavutuse üle uhke. Aasta hiljem avaldasin teise romaani, kindlustades koha paljude lugejate südames.

Vahtides tühja paberi lehte, tundsin süüd. Süüd, et ma ei suuda paberile mitte midagi kirja panna, kirudes samal ajal kirjutamisblokki, mis mind viimased kaks kuud haaranud oli. Ma ei ole ei esimene ega viimane autor, keda kirjutamisblokk vaevab, kuid süütunnet see ei vähendanud. Lugejad ootasid uut romaani ja ma ei saanud neid alt vedada.

Lõin nda ees oleva märkmiku, ohates vaikselt. Kohv, mille olin ennist valmistanud, oli jahtunud, kuid võtsin ühe sõõmu, kuulates läheduses laulvaid linde, kelle häält ma tuvastada ei suutnud. Sulgesin silmad, kuulates linnulaulu, mis mulle tol hetkel lohutust pakkus. Telefonist tulev helin tõi mu reaalsusesse tagasi ja ma ohkasin, nähes ekraanil vilkumas Emma nime.

Emma: Adalyn, millal ma saaksin su esimest mustandit lugeda? Ma olen nii elevil.

Viskasin telefoni tagasi lauale, kirudes ennast ja mõeldes, et ehk peaksin lihtsalt oma agendile tunnistama, et mul on kirjutamisblokk, paludes tähtaja pikendust. Ei, ma ei olnud alla andja ja ma ei suutnud ega tahtnud seda tunnistada. Kuigi mul oli veel kõigest kuu aega, et Emmale mustand esitada, ei lubanud ma endal alla anda. Mitte mingil juhul.

„Mured paradiisis?"

Pöörasin ümber, märgates enda ees seisvat Theot. Tema kohalolek tabas mind ootamatult, kuid ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Theol olid jalas narmasteni kulunud teksapüksid ja seljas ruuduline flanellsärk, mille varrukad olid üles tõmmatud, paljastades tema tugevad käsivarred. Peas kandis ta kauboi mütsi, mis varjas tema tumedaid, veidi lokkis juukseid. Jalas olid tal samuti kulunud nahksaapad, mis oli selge märk sellest, et need saapad on temaga läbinud nii mõnegi teekonna. Ma ei tahtnud seda tunnistada, kuid ta oli pagana seksikas, isegi kui ta ei proovinud seda olla.

„Minu ainus mure on see, et sina siia ilmusid,"vastasin ma, rüübates lonksu oma maha jahtunud kohvist.

„Ilusat hommikust sullegi, päikesekiir."

Turtsatasin. „Kas sa kutsud iga naist päikesekiireks? Või on sul veel mõni totakas hüüdnimi varuks?"

„Ainult kõige priviligeeritumaid naisi,"vastas Theo, asetades käed rinnal risti. „Sina oled juhtumisi üks neist."

„Milline au,"vastasin ma, tehes sügava kummarduse noormehe ees.

Theo muigas. „Ja pealegi, mis sul päikesekiire vastu on? Minu meelest sobib sulle nagu valatult. Sa oled minu päikesepiir, mis taas peale vihma välja ilmub."

Puhkesin südamest naerma, unustades hetkeks oma mured. Ma ei oleks osanud arvata, et Theo välja ilmumine mind lõbustada võiks, kuid siin ma olin, naerdes temaga koos. Sel hetkel ma olin talle tänulik, sest kogu selle murekoorma all oli mul seda naeru vaja. 

„Keegi mulle ka räägib, mis teile nii nalja pakub?"

Kevin saabus verandale, käes kohvitass, saates meile mõlemale ühe segaduses oleva pilgu. Kehitasin õlgu, korjates laua pealt oma märkmiku kokku.

„Klassikaline Theo,"vastasin ma, vaadates neile mõlemale otsa.

Ema ilmus samuti verandale, hommikumantel seljas, eilsed lokirullid peas. Ta suule ilmus temale omane, soe naeratus kui too oli Theot märganud.

„Theo, mis sa seal seisad? Tule meiega hommikust sööma,"kutsus ema, viibutades pannilabidaga.

„Tänan kutsumast, aga ma tulin Kevini juurde. Mõtlesin, et me võiks ratsutama minna."

„Enne ei lähe te kumbki kuhugi, kui te pole söönud,"lausus ema, vaadates mõlemale teeseldud karmidusega otsa. „Sina ka, Ada. Kõik sööma. Ma küpsetan soolaseid pannkooke."

„Ära seda mu emale jumala eest ütle, Evelyn, kuid sinu pannkoogid on alati olnud parimad,"lausus Theo, naeratades mu emale.

„Meelitaja oled sa alati olnud, Theo,"vastas ema, kupatades meid kõiki laua taha. 

Tervitasin isa, kes juba laua taga istus, kallistades teda seljatagant. Minu üllatuseks istus Theo minu kõrvale ja ma tundsin kõikjal enda ümber üksnes tema parfüümi, mis oli segu vürtsikast mustast piprast ja värskest bergamotist, segunedes sügavate puidunootidega, nagu seeder ja sandlipuu. Sellele lisandus kerge nahalõhn, mis pani mind mõtlema tema vanale sadulale ja kulunud saapapaarile. Lõpuks jäi õhku püsima tubaka ja vanilli soe, sensuaalne jälg, mis tegi parfüümist midagi nii köitvat, et oli võimatu seda eirata. 

Terve hommikusöögi aja püüdsin vältida Theo pilku, kuid ma ei suutnud ignoreerida särinat minu sees, mis ilmutas end iga kord, kui meie põlved laua all kogemata kokku puutusid. See oli kõigest tunne, mis ei tähendanud midagi. Kui Theole tema kohvitassi ulatasin ja meie käed hetkeks kokku puutusid, vaatasime mõlemad teineteisele otsa. Tema näol oli ilme, millest ma ei suutnud mitte midagi välja lugeda. Tõmbasin oma käe kiiresti eemale, istudes vaikselt oma kohale tagasi.

See ei tähendanud mitte midagi, korrutasin ma endale, vaadates Theole ja Kevinile järele, kui nad peale hommikusööki kahekesi talli poole suundusid. See oli võimatu.